Kohupiimakarask

Kell 23. 25 tuli idee. Ja hakkas tulema teostus.

1 pakk kohupiima

400 ml piima

2 muna

2 tl soola

peotäis suhkrut

2 törtsu oliiviõli

2 kruusi odrajahu

1 kruus nisujahu

küpsetuspulber ununes

aga panin paar teelusikatäit soodat

originaalretseptis oli mingi tegevusjärjekord kah, aga ma loomulikult lämasin kõik kraami Boschi ja lasin segi. Ahi 175 kraadi ning 30-40 min. Ehk saab enne keskööd magamagi.

Leib. Must leib.

[Päris juhise leiad altpoolt. Esimene ots kirjeldab minu esimest leivategu]

Alustad leivategu õhtul kell kuus. Segad juuretise käesooja veega ning lisad jahu nii, et saaks hapukoorjas mass. Paned sooja kohta kerkima, kaetuna märja rätikuga. Arvestad, et jätkad protsessi hommikul. Igaks juhuks vaatad enne magamaminekut kella 11 ajal ja leiad, et suur osa taignast on juba roninud radika vahele ja seinale. Vihastad. Otsustad hakata siiski edasi tegema võideldes unega. Segad taignale juurde soola, tumeda suhkru, suhkrusiirupi ning jahu sedapalju kui mahub. Võtad uue juuretise ära ning paned selle külmikusse. Taigna paned võiga määrit vormidesse ning uuesti sooja kohta kaetuna kerkima. Tunni pärast otsustad, et ei jaksa pikemalt oodata ning teed radikaalkergitust elik paned vormid külma ahju ja ahju soojenema. Kui ahi on jõudnud soojeneda pisut pealt 100 kraadini, otsustad, et ikkagi uni saab võitu ning vaja jätkata hommikul. Võtad vormid ahjust, asetad külmkappi. Hommikul jätkad - võtad vormid külmikust ning avastad, et kõrvale pandud juuretis on oma karbist jalga lasknud (alguses oli umbes 1/3 karbist täidetud). Asetad vormid kuuma ahju ja jätkad protsessi nii nagu algselt plaanitud. Roogid külmiku puhtaks ning raputad ka radika vahelt suurema osa sinna kuivanud juuretisest välja.

Aga tegelikult peaks käima nii:

Tainas: Võtad juuretise ja segad selle 1,4 l käesooja veega, lisad jahu niipalju, et saaks hapukoore taoline mass. Seejärel paned kuhugi sooja kohta, kus ei oleks tuuletõmbust ning katad niiske rätikuga. Hapneb soojas kohas 12-20 tundi. Peale hapnemist lisada 6 tl soola, 200 g tumedat suhkrut, 10-15 cl linnaseekstrakti ning jahu nii kaua kuni jõuad tainast segada (Bosh MUM taas hea sõnaga meenutatud). Kui kõik kokku segatud, võtad juuretise.

Küpsetamine: Vormid määrida võiga, vormidesse panna tainast umbes veerandi ulatuses. Seejärel taas sooja kohta 2-4 tunniks kerkima.

Esmalt küpsetada ahjus 200-210 kraadi juures 15-20 min, siis 200 kraadi juures 40 min, siis 180 kraadi juures 10 min. Kui kasutad elektriahju, siis panna sinna ka veekauss.

Kui leib valmis, võta vormist välja ja pane märjale rätikule ning kata märja rätikuga.

+ või + kilu + pitsike viina ja ongi lõunasöök olemas :) Head isu!

Väike prantsuse tüdruk ja taevalik rasv Gorebelli köögis

Sai siis taaskord üks väike Tallinna tripp visatud. Ega seal Tallinnas suurt midagi toredat polegi, aga nende väheste toredate asjade hulgas on näiteks Gorebelli köök, kus varemgi hullamas käidud. Sedakorda oli teemaks Portugal, kuivõrd septembris sai nimetatud riigist üks portvein kaasa haaratud. Et portvein üksinda ei kurvastaks, tuli talle kaaslaseks tekitada midagi portugalipärast. Ja kindlasti on seda Francesinha (tõlkes: väike prantsuse tüdruk). On's see kiirsöök või mitte, on igaühe enda otsustada. Retsept pole keeruline ning sisuliselt on tegu "jäätmekäitlustoiduga". Suurim saladus on Molho elik soust, mille kohta kindlasti oskab iga portugallane ütelda, et vaid tema vanaema teeb seda ainuõigesti.
Kuna ma ei olnud teadlik, milliseid "jäätmeid" Gorebelli külmkapist leida võib, võtsin kõik vajaliku poest.
Tegu iseenesest lihtne:
Saiaviilude (antud juhul röstisin kihtideks lõigatud Ciabattat) vahele tuleb panna vorsti, sinki, liha (siinkohal veise piprasink, röövliribilt kraabitud liha, suitsuvorstikesed) ning katta kõik juustuga.

Seejärel valmistada Molho. Koostisosade nimekiri tundub pehmelt öeldes eee.... huvitav. Kokkusegamise käigus toimub ka midagi eee.... ootamatut (keemiaga kokku puutunud kujutavad ilmselt ette, millest jutt käib, ülejäänutele väike üllatus). Koostisosad:

1 spl küpsetuspulbrit
1 dl piima
1 õlu (ma kasutasin 0,3 l Morettit)
1 sorts (umbes väike klaas) portveini või brändit
1 spl margariini
2 loorberilehte
2 spl tomatipastat
piri-piri või tšilli vastavalt maitsele
1 lihapuljongikuubik

Kogu kraam potti ning keeta sobivalt paksuks (jättes piisavalt vedelaks - eks igaüks võib ise katsetada, mida see tähendab).

Ahi 170-180 kraadi peale, juustuga kaetud saiad sügavapõhjalistesse ahjukindlatesse taldrikutesse, Molho peale ning küpsetada nii kaua, et valmis saab.

Ning midagi magusatki peab ju ühes kaunis päevas olema. Ja veel parem, kui selle tegemine on lihtne.

Touchinho Do Ceu - Jumalik rasv (Rasv pidi nimetuses olema vanast ajast, kui selle retseptis kasutati tegelikult rasva. Kindlasti ei saa see maius paksuks ajada, sest kaloreid seal ju praktiliselt pole.)

300 g suhkrut
100 g vett

Keeda siirup piisavalt paksuks nii, et hakkab lusika külge venivalt kinni jääma.
Lase siirupil pisut jahtuda (jee ma lasin) ning sega sellesse

200 g värskelt jahvatatud mandleid
3 munakollast

Keeda aeglaselt tulel veel pisut paksemaks (siinkohal võib soovija lisada ka pisut kardemoni) ning kalla kraam rasvatatud koogivormi. Koogivorm 170 kraadisesse ahju 45 minutit. Lase jahtuda. Naudi.


Ja suured tänud Goretexile kenade piltide eest! Teretulemast minu kööki järgmisel korral šušit tegema!

Sai. Lihtsalt Sai. Lihtne, aga hea sai

Keegi küsis, et miks ma midagi siia kirjutanud ei ole viimasel ajal. Või oli see hääl mu enda peas...
Igatahes katsun selle vea korvata.

Vahel ei viitsi poodi minna, aga tahaks saia. Siis tuleb ise teha. Ja see on uskumatult lihtne:
2 pärmi
Tsipa suhkrut (no 40-50 g vast)
Pisut soola (teelusikas-poolteist)
Törts võid
1 muna
600 g jahu
300 g vett

See tavaline Boschi jutt ja siis ahju. 180-200 kraadi, 20-30 minutit. Võid peale ja nautima. Või siis lased paksu viilu veel ahjus pealt krõbedaks, mökerdad marmelaadi peale ja nautima. Või naabrimehe toodud põdravorsti (meil siin naturaalmajandus - vorsti vastu haug :P) ja nautima. Nautige!

Saksa kirsitort

Keegi saab sellisegi veel selle aasta sees (vihje: homme). Loodan, et ka mina maitsta saan.
Sisu:
Kirsikompott - tunde järgi, aga ilmselt umbes pooleliitrine
2 spl suhkrut
1 spl kartulitärklist
törts konjakit
Tainas:
150 g võid
2 dl suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
4 muna
1 dl nisujahu
1 dl mannat
1 sidruni koor, riivitud
1 sidruni mahl
500 g hapukoort
2 tl küpsetuspulbrit

Sepistus: kompotivedelik, suhkur, konjak ja tärklis keema, siis pott tulelt ära ning kirsid sisse. Sega, jahuta (taas külmik, vaeseke!)
Või, suhkur, vanillisuhkur MUMmi, kohevaks vahuks. Lisada munad, jahu, manna, sidrunikoor ja -mahl, hapukoor ning küpsetuspulber.
Pool taignast määritud-jahustatud koogivormi, peale kirsivärk nii, et päris vastu serva ei lähe. Peale ülejäänud tainas ning ahju 175 kraadi ja 1,5 tundi. Tehtud. Eks siis paistab kuis maitseb.

Aastavahetus läheneb, rannahooaeg kaugel :P

Midagi isetehtut (kommiretseptid elina blogist):

Valge komm:
1 dl 10% koort
1,5 dl koorepulbrit
1 tl vaniljesuhkrut
3 sl suhkrut
1 sl võid
3 dl kooritud mandleid
2 sl tuhksuhkrut
5 küpsist

Tegemine: koor, koorepulber, vaniljesuhkur, suhkur ja või kokku ning hetkeks keema, seejärel külmkappi (mul vahel isegi kahju mu külmikust, mis peab kohati taluma kuumasid asju). Mandlid, küpsised ja tuhksuhkur rällakaga pudiks ning kogu kraam kokku segada. Siis veeretad kommid ja soovi korral pulberdad mandlipuruga

Must komm:
1,5 dl piimapulbrit
0,5 dl 10% koort
1 dl Nesquicki kakaojoogi pulbrit
1 dl hakitud mandleid
50 g võid
1 tl vaniljesuhkrut

Valmistamine sisuliselt nagu eelmistel. Kui tahad, võid neid komme nimetada väikesteks obaamadeks :P

Ja kõvasti trenni tehes saab kevadeks jälle kannud korda.

Nigel jõul. Nigella šokolaadikook aka Kõõmane Neeger

Jooksin ükspäev poes kokku sõpradega, kellest siingi on juttu olnud. Nad uurisid, et miks pole ammu midagi postitanud, kas olen kokkamise alltogether maha jätnud. Tegelikult pole lihtsalt olnud jaksu kirjutada, tempo ikka kiire nagu tavaliselt. Või pole olnud inspiratsiooni.
Inspiratsioon tuleb erinevatest kohtadest ja emotsioonidest. Näiteks on olnud paremaid jõule. Ja kindlasti tuleb neid veel.
Aga nigelad jõulud saab ehk pisut paremaks šokolaadiga. Võimalik, et seepärast saigi valitud Nigella šokolaadikook. Tegelikult muidugi ka valikutel palju põhjuseid, mida alati oskagi lahti mõelda. Igatahes selline ta siis sedakorda sai (õigemini - loodetavasti saab, sest hetkel veedab kook just aega vesivannil). Retsepti võimalik leida mujaltki, aga laisk ehk ei viitsi hakata netis tuulama. Seega, soovijatele soovitus:
Põhi:
1 pakk purustatud küpsiseid (180g)
50 g võid
1 spl kakaod
Täidis:
200 g tumedat šokolaadi
400 g toorjuustu
2 dl suhkrut
1 spl vaniljekastme pulbrit
3 muna
3 munakollast
1,5 dl hapukoort
1 tl kakaod
Kaste:
100 g tumedat šokolaadi
1,5 dl vahukoort
1 tl suhkrusiirupit

Põhja valmistamine: kõik kraam kokku (meenutan hea sõnaga Bosh MUMi) ning koogivormi ühtlaselt vajutatuna. Koogivorm tuleb esmalt katta väljast toidukilega, seejärel alufooliumiga, et hiljem vesivannil vett sisse ei lekiks. Õppisin omast veast, et lihtsam see pakkimine teha ära enne kui põhja vormi sisse panna. Muidu oht põhi põrandale kallata.
Täidise valmistamine: toorjuust, suhkur, vaniljekaste pulber MUMis segi, seejärel juurde munad, munakollased, hapukoor ning lõpuks sulatet šokolaad, mille sisse segatud ka kakao. Täidis kalla koogipõhjale ning pane keeva veega täidet vesivanniga ahju (175 kraadi). Küpseta kuni servad peaaegu jäigad ning keskosas veel õrna loksumist märgata. Siis kook ahjust välja ja öö üle külmkappi.
Kaste valmistamine: šokolaad, vahukoor ja siirup ettevaatlikult sulaks ning lase pisut jahtuda. Kalla kaste külmast võetud ning mõnda aega toatemperatuuril olnud koogile, mille oled eelnevalt asetanud serveerimisalusele.

Kauneid jõule ja armastage oma lähemaid!

Mida meenutab teile sõna "suvi"? ... Kala [heldinult, mõtlikult]

Arvate, et olen üle aasta nälginud?! Aga ei, lihtsalt olen nii palju söönud, et pole jaksanud kirjutada teile, et mida ma siis söön. Kuid kevadel sai end taas käsile võetud ja millegi muuga tegelema hakatud peale ratta mahamüümist. Nimelt tänu Anta innustamisele sai taas eneselämmatamisega tegelema hakatud. Praeguseks hetkeks 5.13 - oleks ajud oleks kahjustus. Õnneks seda muret pole.

Kuid mida teha kui Saadjärves üle 22,8 m sügavust kohta üles ei leia? Loomulikult tuleb osta harpuunpüss ning hakata neid tulistama, kellel külas saab käidud. Kusjuures pean piinlikkusega tunnistama, et Saadjärves kalu lastes ei teadnud veel, et seal peab eriluba olema. Õnneks ei saanud seda teada rahakoti kaudu vaid sel valutumal meetodil, mispeale kolisin teistesse järvedesse üle ning Saadus käin vaid sügavusi vallutamas.

Aga selline kalapüügimeetod teeb ikka tuju heaks küll - olen mina varem küll õnge leotanud, küll lanti loopinud, kud juba mõne esimese korraga sain kokku rohkem kala kui ilmselt varem kogu elu jooksul. Ja milline valik - täna tahaks ahvenat.... aga palun; täna võtaks haugi... pole probleemi jnejne.

Nüüd kallis lugeja juba arvab, et olen blogi suunitlust muutnud ja teinud sellest miski kalapüügiloo. Aga võta näpust - ikka köögihai (kusjuures need, kes on arvanud, et blogi nimi "koogihai" tuleb sõnast "kook" on eksinud rängalt. Ikka nimi selline vaid põhjusel, et internet täpitähti ei tunnista.

Aga nüüd siis paar sõna asjast kah:

1) Ahven - suitsutatult ilmselt parim. Kahjuks ei luba meie korteriühistu eeskirjad isegi konditsioneeri seina külge kruvida ning ei hakka katsetama, mida nad arvaks suitsuahjust prantuse rõdul. Seega tuleb ahven hoopis fileerida, maitsestada, paneerida, süüa. Ja maitsestamisjuhendeid ma siinkohal ei hakka andma - maitse asi, ju nõu. Aga võin vihje korras öelda, et olin sunnit ostma suure purgi Santa Maria kalamaitseainet (aga loomulikult pole see ainus mida kalale lisada)

2) Haug - pea, saba, uimed otsast; maitseained, sool, sidrunimahl/-lõigud, hapukoor sisse, fooliumisse ning ahju (~200 C, pool tundi, sõltub pisut kala suurusest). Kui haugi on prii pärast käes, siis pole vaja mingid riisi, kartulit või muud lisandit raiskamagi. Õlut muidugi natuke võib ikka kulutada söögi kõrvale.

3) Linask (seda ma nüüd ostsin küll turuväravast ühelt vene aktsendiga mehelt, mitte ei toonud ise, sest me kõik ju teame, et linaskit ei tohi enne 20. juulit tulistada :) - vot see on Kala. Kohe väääga suure "K"-ga. Fileeri ja paneeri - võrratu. Igaks juhuks on otstarbekas kinnitada söömise ajal keele ots haaknõelaga põse külge, et kogemata keel alla ei läheks. Raudselt parim kala, mida seni olen söönud. Eile tegin aga hoopis ahjus ja fooliumis. Ilmselt peab ta pisut pikemat aega veetma ahjus kui havi, aga 30-40 min vahemikku peaks seegi aeg jääma. Ning et ootamise aeg hirmsat nälga peale ei ajaks, võib ju ooteks praadida paar ahvenafileed, kes kogemata kah järvest kaasa tulid. Nii lihtsalt kokkamise aegse veini kaaslaseks.

Ilmselt tähelepanelik lugeja märkas, et haugi pea ja muud varuosad jäid veel ripakile. Õige. Nendest aga saab suurepärase puljongi, mis sügavkülmas ootab raskemaid aegu (teadjamad teavad minu jahedat diplomaatilist suhet suppidesse), mil majanduskriisi tingimustes või jääkaane tekkimisel järvedele pole võimalik tahkemat tükki saada. Ka on mõned mõtted, milleks võiks sobida selline kena haugipuljong, kuid sellest ehk edaspidi.

Harrastuskalastaja ei tohi müüa oma püütud kala. Aga kuskil pole kirjas, et harrastuskalastaja sõbrad ei tohi olla sunnitud ka aeg-ajalt kala tegema :P

Ahjaa, lisandid. Nagu juba väiksena olen deklareerinud, ei ole mõtet vorstivõileva juurde leiba raisata. Nii ka kalaga - kui teda ikka jätkub (no ja näiteks eile lõunapausi ajal pooleteistkümne tunniga püütud kolmest ja poolest kilost peaks ju ikka natuke jätkuma kah) - pole vaja hakata laristama nende lisanditega. No mõelge ise - suvise grillimise ajal ei hakka ju herkuloputru sööma: ikka üks korralik ribi ja väike õlu kõrvale. Aga kui keegi tahab hirmsasti snoobitseda, siis näiteks eile leiutasin väga toreda riisilisandi. Ja sain värskendava õppetunni omaenda väitele - ära kunagi anna nime söögile enne, kui see valmis on. Nimelt plaanisin teha "pronkslehe-õuna-paprika riisi", aga tegemise ajal plaan pisut muutus (eiei, sugui mitte valge veini tõttu, vaid lihtsalt juhuslikult leidsin laual kuivamas vajaliku koostisosa) ning lisandi nimeks sai hoopis "pronkslehe-õuna-piparmündi riis". Koostisosad võite ise ära arvata :P . Ja samuti võite ise katselisel teel teada saada, millistes vahekordades koostisosasid panna tuleb. Igatahes võin kinnitada, et hea sai. Väga hea.

Allveekalastusel on veel mitmeid häid omadusi: *ravib unehäireid (kui neid peaks olema - minul neid pole, kuid peale paaritunnist küttimist olen ennastki leidnud rammestunult tugitoolis tukkumas); * suurendab söögiisu (ehk teisisõnu muudab toite maitsvamaks - kuigi olen kõiki eelnimetet toite kindluse mõttes maitsnud ka järgmisel hommikul, veendumaks, et suurenenud söögiisu pole ainus ega peamine maitsvuse põhjus).

Ning ka halbu külgi: * kaal kipub kaduma ning on oht, et peate hakkama väiksemaid riideid soetama :P Nii on mulgi paar uut püksirihma seni kasutamata auku leidnud endale rakenduse; * eks aegajalt mõningasi investeeringuid on kah vaja kui näiteks noole põhjamudasse kaduma lased või peale linaski silitamist (kuna teda ju praegu püüda ei tohi) nuga libeda kinda tõttu sinnasamma põhjataimestikku kaduma läheb ;)

Äraspidine rabarbrikook

Taas olnud tükk tühja maad. Mitte, et ma midagi küpsetanud poleks, aga lihtsalt arvutisse ei ole viitsinud sisse toksida. Ja tegelikult on see kevadine periood olnud köögiski üsna vaikne. Eriti nüüd, kus juba ilm kannatab maanteele kolida :P
Aga sai siis käidud maal ja loomulikult sealt päris tühjade kätega tagasi ei õnnestu tulla. Eriti siis, kui sealsed olid kokku lugenud, et mitu erinevat söödavat ja söödamatut taime neil territooriumil leidub (no eks hobisid ole igasuguseid meil kõigil ja ega siis teised peagi kõigist neist alati aru saama).
Nagu tähelepanelik lugeja juba sissejuhatuse ja pealkirja kombinatsioonist aru on saanud, sain kaasa sealt rabarbreid. Kusjuures keegi lubas neist koogi valmis sepistada, aga paratamatult kui minu papüüruskuivas korteris rabarber ikka laual lebab päevakese, siis hakkab kolinal ää' närtsima. Ja nagu natuke oletasingi, olin see ikkagi ilmselt mina, kes selle koogi kallale peab asuma. Kuna kuugel on minu sõber, siis sümbioosiks sain kokku järgmise üllitise:
100 g võid
200 g fariinsuhkrut
ebamäärane kogus mandlilaaste
piisav kogus rabarbritükke
100 g jahu
1 dl suhkrut
2 muna
1 tl vanillisuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit

Vorm võiseks, osa fariinist põhjale raputada, rabarber peale, ülejänud fariin takkapihta. Suhkur võiga vahule, siis munad sekka ja viimaseks kokkusegatud kuivained takkapihta. (Ja taaskord tänan ma Boschi disainereid). Tainas koogivormi rabarbritükkidele peale ja 175 kraadisesse ahju. Enne koogi vormist väljavõtmist tuleb teisel ilmselt ka tsipa jahtuda lasta. Aga seda ma paraku veel ei tea, sest kook hetkel veel küpsemas ja mina siin blogistamas ja väikest veiniklaasi tühjendamas. Aga lõhn juba lubab...

Pähkli-, sidruni- ja aprikoosi-mandlikoogid. Ja muidugi Suave.

Nii, vahepeal taas pikalt aega edasi kerinud ning ilmselt selle lehe maias vaataja mõelda jõudnud, et ma köögis möllamise maha jätnud. Tegelikult pole asi sugugi nii hull - lihtsalt vahepeal pole olnud mahti-jaksu siia kirjutada. Ja fotokaski oli tühi ja akulaadija töö juures. Ja ma külman'd ja kärss kärnas kah veel pealekauba.
Nüüd siis aga vanu võlgu likvideerima. Esimesed kaks kooki said sepistatud selleks okasiooniks kui tööjuurerahvaga sai suusatamas käidud. Ehk teisisõnu Kalmer käskis. No okok, ei käskinud vaid palus tungivalt. Aga ega ma talle seda palumiserõõmu pikalt pakkunudki. Nii saigi kohe kaks üllitist üllitatud.

Pähklikook:
200 g suhkrut
4 muna
200 g pähkleid
3 sl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 sidruni riivitud koor

Tegemine ülilihtne - suhkur ja muna vahtu, ülejäänud kraam juurde (loomulikult pähklid purustatuna) ning ahju 180 kraadi ja 50 minutit.

Sidrunikook:
4 muna
1 klaas suhkrut
200 g võid
2 sidruni mahl ja riivitud koor
törtsuke piima
300 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Munad suhkruga lahti-vahtu kloppida, lisada sulatatud või (no muidugi, arvake kas hakkasin sulatama või lasin lihtsalt miksriga sekka :P), sidrunimahl ja riivitud sidrunikoor. Jahu segada küpsetuspulbriga ning segada ettevaatlikult taignale (maakeeli - kalla lihtsalt jahu miksrisse juurde) ning asi määritud koogivormi ning 200 kraadisesse ahju kuni kuldpruuniks saamiseni. Ilmselt 30-40 minutit, aga kella ma tõesti unustasin vaadata. Kiire oli kah juba suusatama minekuga ja seetõttu ilmselt ahjugi pisut kuumemaks panin. Aga iseenesest suhteliselt lollikindel kook, mis lihtsalt välja tuleb.

Võimalik, et eelmised koogid söödi kiiresti ja isukalt ära seetõttu, et olime suusatamas ning energiakulu keskmisest suurem. Võis siis ka sellepärast, et nad enam-vähem head said.

Ja siis tuli naistepäev. Oli stendile ilmunud teave selle kohta, et naised on meie töö juures 4,6-kordses ülekaalus ja nõuavad pidu. Minu visuaalse ekspertiisi tulemusel võin kindlalt väita, et see ülekaal on ainult arvuline, sest näiteks Kalmeri, Kavaku ja minu ülekaaluga võistlejat ei ole neist õigupoolest kellestki. Aga mine tea, äkki võrdlesid hoopis Uve ja Raineriga.
Igatahes meeste 4,6-kordse alakaalu kompenseerimiseks tegin üritusele kaasa kaks kooki. Üks oli mu salarelv Napoleonikoogi näol ning teiseks sai tehtud Suave-kook. Suave võiks inglise keelde tõlkida "smooth". Eesti keeles sobivat vastet ei oska kohe peakkudagi. Äkki "mahe", aga mõrushokolaadiga tehtud kooki see sõna ju kõige paremini ei ilmesta. Kui mõni lingvist juhtub seda rida siin lugema ning tahaks pakkuda mõnd sõna, siis on nad teretulnud seda tegema. Eriti kui sepistavad selle koogi ise valmis ja maitsmise tulemusel leiavad sobiliku sõna.

Suave-kook:
3 õuna
100g sarapuupähklit
250 g tumedat shokolaadi
150 ml vahukoort
3 munakollast
1 spl maisitärklist
3 munavalget
50 g mett
tuhksuhkur
jahvatatud kaneel

Õunad ja pähklid tükkideks.
Vahukoor keema ning kalla tükeldatud šokolaadile.
Vahusta sekka munakollased ja tärklis (väldi tükke).
Lisa mesi munavalgetele ning vahusta.
Lisa väike kogus munavalgevahtu leigele kooresegule (alguses vispliga) seejärel ülejäänu segades.
Võia koogipann. Kalla sinna kooresegu, seejärel õunad-pähklid. Enne küpsetamist puuderda tuhksuhkru ja kaneeliga. Ahjus ca 25-30 min.
Jahuta maha ning eemalda vormist alles leigena.

Selle koogi juures peab arvestama, et tooreks jäämise ja kõrbema mineku vahel on vaid umbes 2 sekundit. Aga kui isegi läheb pisut kõrbema, siis pole hullu, kuna tegu ju tumeda shokolaadiga. Kui kõrbemaminek maha vaikida, siis vaid üksikud seda tähele panevad. Ülejäänud arvavad, et ongi sellise huvitava maitsega.

Virsiku-mandlikook

Midagi kaalujälgijatele - kook on minimaalse kalorsusega, kui välja arvata veerand kilo võid, teist samapalju suhkrut ning mõningane kogus mandleid :P

Asi ise selline:

Tainas:
3 dl jahu

0,5 dl suhkrut

0,5 tl soola

100 g võid

2 sl vett

2 munakollast

Täidis:

150 g võid

2 dl fariinsuhkrut

175 g jahvatatud mandleid

1 muna

1 suur purk suhkruleemes virsikupoolikuid

Taina ained kokku segada ja muljuda koogivormi.

Või ja fariinsuhkur vahustada, lisada jahvatet mandlid ning muna ning seejärel saadud segu koogivormi taigna peale ühtlase kihina. Sellest, et seda täidist ei õnnestu ühtlase kihina laiali mäkerdada, pole hullu, kuna see sulab ise täiesti ühtlaseks. Kõige peale nõrutatud virsikupoolikud, kumer pool üles, ning ahju 180 kraadi ja 45 minutit.

Tõepoolest ei oska öelda, mida mu külmkapp asjadest arvab, igatahes on ta sageli sunnitud toimima koogijahutajana, kuna ega ma eriti suuremat asja kärsiline ikka ole küll. Eriti kui kook nii hõrku hõngu väljutab.

Sacher kook

Kunagi aegade hämaruses tegin ka Sacherkooki. Maitsev sai. Kuna täna meil töö juures õhtul väike istungjärk, siis tuligi mõte teha uuesti. Kuna vana retsepti olin kindlasse kohta ära salvestanud, ei leidnudki teda üles ning GIYF nagu tavaliselt. Leidsin mitmeid retsepte ning katsusin taaskord kuldset keskteed rakendada. Tulemus järgmine:

130 g võid
130 g tumedat shokolaadi
100 g tuhksuhkrut
6 muna
80 g suhkrut
130 g jahu
aprikoosimoosi
100 g tumedat shokolaadi
1 dl vahukoort

Või ja tume shokolaad sulatada veevannil. Munakollased tuhksuhkruga vahtu. Jahtunud shokolaadivõi sinna sekka. Munavalged vahtu, tavaline suhkur sekka. Ja kraam taas suurde segamisnõusse ning segi. Lisada järkjärgult jahu.
Ahi 160 kraadini. Segu eelrasvatatud koogivormi ning 60 min ahju. Valmis kook ahjust välja ja jahtuma (mu vaene külmkapp ei oska enam küll midagi asjast arvata - alalõpmata on ta sunnitud enda uksest mingeid tulikuumasid tegelasi sisse laskma; ja minu õnneks on tegu sulatamist mittevajava külmikuga).
Kook pika noaga pooleks ning alumisele kihile aprikoosimarmelaadi peale. Ülemine pool peale tagasi ning seejärel glasuuriks sulatatud shokoolaadi ja vahukoore segu peale. Veelkord jahtuma ja siis sööma.

Pärmitaignasai

Sedakorda tuli kiusatus peale ning tahtsin teha pärmitaignast saia. Tegingi. Ja sai nii hea, et ei jaksanud oodata jahtumist ning sõin 2/3 kuumana ära.

Iseenesest lihtne asi teha:

600 ml jahu

2 tl soola

2 pakki kuiva pärmi

2 klaasi sooja (45 kraadi) vett

2 spl fariinsuhkrut

Jahu, sool, kuiv pärm kokku segada; fariinsuhkur lahustada vees; segada kogu krempel tainaks. Tainas peab olema kleepuv, vedel, kuid mitte supjas.

Tainas eelnevalt õlitatud leivavormi ning pealispind ühtlaseks. Lasta seista tund-poolteist, kuni kogus umbes kahekordistunud ning seejärel ahju 200 kraadi juurde. 25 min möödudes kontrolli olukorda ning pööra teine külg ning jätka kuumutamist 15 min. Seejärel kook ahjust välja ning lase jahtuda. Või nagu mina tegin - ära lase jahtuda vaid hakka kohe nautima.

Võrratu krõbe koorik on peal ning hästi avarad mullid sees. Keel läks alla tükkis täiega :)

Maasika-sidruni biskviitkook

Vaja külla minna. Vaja midagi kaasa haarata. Pole midagi lihtsamat - tee kook. Näiteks biskviitkook, mis siis, et elus esimene. Tegelikult polegi ju biskviitkoogis midagi eriskummalist:
4 muna
1 dl suhkrut
1 dl nisujahu
1 dl maisitärklist
1 tl küpsetuspulbrit

Munad suhkruga vahuks. Sega omavahel jahud ja küpsetuspulber ning sega kogu kraam omavahel kokku. Ahju 175 kraadi juurde 30-35 min.
Ülaltoodud kogus ca 20 cm läbimõõdule.

Vahekiht:
200 g kohupiima
2 muna
3 sl suhkrut
2 sl jahu
natuke maisitärklist
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
1 sidruni koor
1 sidruni mahl

Lõika biskviit pika noaga pooleks ning immuta alumine kiht mõõdukalt maasikasiirupiga. Vala peale vahekiht ning pane ahju 190 kraadi juurde 30-35 min.

Glasuur

100 g suhkrut
maasikasiirupit

Sulata-lahusta suhkur maasikasiirupis ning olles pannud koogile ülemise osa peale tagasi, kalla siirup ühtlase kihina koogile. Lase jahtuda ning hakka sööma.

Aastavahetuse pidusöök

Kui tavaliselt ikka öeldakse, et aastavahetusel peab olema vähemalt seitse erinevat sööki ning millestki ei tohi puudust tulla, siis nii see sedakorda meil ka oli. Algatuseks istusime Raineriga hetke internetis ning vaatasime erinevatelt retseptilehtedelt mõningase kuhja retsepte, mis võiksid sobida aastavahetusele, seejärel tegime shopinglisti valmis ja siis poodi. Shopinglisti, muide, on hea teha excelis, kuna olles sisestanud iga retsepti koostisosad ühte veergu saamegi selle veeru tähestikulise sorteerimise järgi kena poenimekirja, milles erinevates retseptides korduvad toiduained on kenasti üksteise järel ilma, et oleks ohtu mõnda asja ülearu osta.
Kuna pidusöök tuli vägagi külluslik (mis tegelikult tähendab, et me isegi kõike plaanitut valmis ei teinudki), siis ei hakka vast siinkohal igast toidust detailselt eraldi rääkima, kuid eriliselt tahaks ära mainida Raineri sepistatud sealiha, ning huvitavate kogemustena isetehtud pelmeenid (mille söömiseni, tõsi küll, jõudsime alles hommikul) ja pliinid sibula ja kalamarjaga.
Retseptid aga on siin:
1. Pelmeen
Valmistusained
TAIGEN:2 kl jahu1 muna3/4 kl vettnoaotsatäis soolaTÄIDIS:180 g pehmet loomaliha180 g sealiha120 g pehmet lambaliha50 g võid2 g muskaatpähklit2-3 sl rõõska koort1-2 mugulsibulatsoolamusta pipart
Valmistusviis
1. Sõelu jahu lauale ja moodusta jahust koonus. Tee käega koonuse otsa lohk, kuhu lisa vesi ja pool muna. Muna võid enne lahti kloppida, et oleks lihtsam poolitada.2. Sõtku kätega taigen ja jäta 20-30 min seisma. Kata taigen rätikuga, et see ei kuivaks.3. Aja lihad koos või ja muskaatpähkliga kaks korda läbi hakklihamasina, lisa sool, pipar ja koor ning peeneks hakitud sibul. Sega kõik hoolikalt läbi.4. Vooli taignast u 3 cm läbimõõduga vorstike ja lõika sellest 2,5 cm jupid. Rulli taignajupid õhukeseks ümmarguseks taignaleheks, tõsta peale 1 tl täidist. Kinnita jahu abil taigna servad nii, et alguses moodusta poolkuu kujulised pelmeenid. Kui servad on hästi kinnitatud siis ühenda omavahel poolkuu otsad nii, et üles poole jääb pelmeeni paksem, täidisega osa.5. Kui kõik pelmeenid on valmis siis tõsta need kohe jahuga ülepuistatud aluse peale ja määri järgijäänud munaga. Kui soovid võid nad seejärel sügavkülma panna.6. Pelmeene keeda soolakas vees kuhu võid maitse järgi lisada musta terapipart. Võid valmistada pelmeene ka auru peal.

2. Baklažaanirullid
Valmistusained
2 baklažaanisoola2 sl toiduõli150 g viiludeks lõigatud sinki1 punt basiilikut200 g (mozzarella) juustu1 sibul1 sl õli1 prk purustatud tomateid omas mahlas (u. 400 g)1 sl tomatipüreed½ tl suhkrutveidi cayenne- või chillipipart
Valmistusviis
1. Pese baklažaanid. Lõika need pikuti umbes 1 cm paksusteks viiludeks.2. Laota baklažaaniviilud võipaberile või lauale. Riputa neile soola ja lase umbes 20 minutit seista. Kuivata viilud majapidamispaberiga.3. Kuumuta pannil õli. Prae baklažaaniviile kummaltki poolt umbes 2-3 minutit. Tõsta need majapidamispaberile.4. Aseta igale baklažaaniviilule singiviil ja leht basiilikut. Keera rulli.5. Lõika juust viiludeks. Kinnita juustuviilud hambaorgiga rullidele.6. Koori ja haki sibul.7. Küpseta sibul õlis, aga ära pruunista. Lisa purustatud tomatid omas mahlas ja tomatipüree. Keeda kastet umbes 15 minutit.8. Maitsesta kaste suhkru ja cayenne pipraga.9. Kalla kaste sügavamale vaagnale. Tõsta baklažaanirullid kastmesse. Kaunista basiilikuga.Hüva nõu:Baklažaanid võib asendada suvikõrvitsaga.
3. grillitud tortillad
Valmistusained
8 tortillat4 sl pestot100 g mozzarella juustu8 päikesekuivatatud tomatit
Valmistusviis
1. Haki juust kuubikuteks ja lõika tomatid väiksemateks tükkideks.2. Sega pesto, juust ja tomatid. Määri segu neljale tortillale laiali.3. Tõsta peale teine tortilla ja grilli 5 minutit.4. Lõika noaga seibideks ja serveeri.

4. Lavaširullid
Valmistusained
1 lavash1 tops (150 g) sulatatud juustu Merevaikvärsket kurkitomatitsinki (vorsti)salatilehti
Valmistusviis
Määri lavash sulatatud juustuga. Kata salatilehtedega, kurgi-, tomati-, singi- või vorstiviiludega. Keera tihedalt rulli. Lase jahedas seista umbes 30 minutit.Lõika terava noaga viiludeks ja serveeri.
5. Lõhe-toorjuustu suupisted
Valmistusained
külmsuitsu lõhe fileed (1 pakk Marwel)klassikalist toorjuustu (1 pakk Exquisa)1 kuldne röstsai1 sidrunrohelise salati lehti
Valmistusviis
Rösti sai ja lõika kaheks kolmnurgaks. Peale määri toorjuustu. Pane saiale salatileht. Nüüd lisa lõhefilee jakõige peale pool viilu (hästi õhuke) sidrunit.

6. Pliinid
Valmistusained
25 g pärmi (1/2 pakki)5 dl piima2 munakollast2 dl tatrajahu2 dl nisujahu1/2 tl soola3 sl hapukoort2 munavalgetPRAADIMISEKS:võid või margariiniSERVEERIMINE:u. 250 g kalamarja1 hakitud sibul1 hakitud punane sibul2 dl creme fraiched või hapukoort
Valmistusviis
1. Pane pärm kaussi.2. Soojenda piim (+37°C). Kalla natuke piima kaussi. Sega, kuni pärm on lahustunud.3. Lisa munakollased, mõlemad jahud, ülejäänud piim ja sool. Sega taigen ühtlaseks.4. Kata kauss kinni ja lase taignal kerkida toatemperatuuril umbes tund aega.5. Sega hapukoor taignasse. Klopi munavalged kõvaks vahuks ja sega ettevaatlikult tõstes taigna hulka.6. Kuumuta koogipannil veidi rasva. Tõsta pannile iga bliini jaoks 1,5 sl taignat.7. Kui bliin on kerkinud ja pind tahkunud, keera see ümber.8. Serveeri kohe. Lisandid pane väikestesse kaussidesse, nii saab igaüks valida endale meelepärased lisandid.Hüva nõu:Pidulikel õhtusöökidel pakutakse pliinidega õiget kaaviari. Tavaliselt kasutatakse lõhe-, siia-, rääbise- või lutsu marja.

7. Šampinjonid sinihallituse ja peekoniga
Valmistusained
4 suurt shampinjoni100 g sinihallitusjuustu4-6 viilu suitsupeekonit (sõltub seene ja singi viilu suurusest)
Valmistusviis
1. Puhasta seened ja eemalda varred.2. Täida seenekübarad juustuga ja keera peekon ümber.3. Paki seened fooliumisse ja grilli u. 5-10 minutit.Tõeline kaloripomm, kuid väga maitsev.
8. Teeforell
Valmistusained
400 g forelli (2-le inimesele) veidi musta puru teedveidi õli või võid1 sidrunsoolatillisidruni pipart või tavalist pipart võib ka ilma piprata
Valmistusviis
1. Kuumutada õli/või pannil.2. Õli sisse raputada musta tee puru (õrn kiht pannile)3. Maitsestada forell soola, tilli ja pipraga ja panna pannile.4. Samal ajal kui forell pruunistub pigistada forellile sidruni mahla.5. Teiselt poolt pruunistada ja maitsestada tiba soola ja pipraga. Praadides mitte panna kaant peale.6. Serveerida riisi või nuudlitega, soovi korral teha hapukoore kastet juurde.

HEAD UUT AASTAT!

Kookosekoogike

Kirjutades seda pealkirja, avastasin, et eesti keel on ikka ilus - nii palju täishäälikuid :)
Aga kui tahta peenutseda, siis selle sama asja nimi prantsuse keeli kõlab "Rochers à la Noix de Coco". Ega seegi nimetus halvem ole.
Ja mis kõige olulisem, on ikkagi sisu. Ja nagu teada on kõik geniaalsed asjad ülimalt lihtsad. Nende rosheeride (tegu on kõlalise algupäraga verbiga) retsept on järgmine:

250 g maitsestamata kookoshelbeid
3 munavalget
180 g suhkrut
näpuotsatäis soola

Kõik asjad kahvliga kokku segada (no jah, loomulikult sobib Bosch MUM 46R suurepäraselt kahvli asemele :) ning teha kuulideks. Mina kasutasin vormimise lihtsusatmiseks mokakohvi kannu sisest kohvihoidikut, ja sellel kujul olid omad eelised - vaata piltidel kauneid päevitanud servi.

Retsept pärineb algupäraselt sellisest kauni pariislanna blogist nagu Chocolate & Zucchini. Soovitan julgesti seal ringi vaadata, usun, et maiasmokad ja teisedki toidulemmad leiavad sealt üht-teist huvitavat.

Ja korraks veel tagasi tulles oma rosheeride juurde - järgmisel korral katsetan neile teha ka veel miski glasuuri. Vaimusilmas näen sellist topeltshokolaadiglasuuri, mille vooder on valgest ja pealiskiht tõmmust shokolaadist. Eks näis, kas see mul ka järgmise tegemise hetkel sellisena vaimusilmas.

Virsiku-sidrunikook

Taas on rõõm minu kööki jõudnud. Nimelt tegin endale jõulukingiks köögikombaini. Selline ost oli juba pikemat aega plaanis, aga kiirendas seda ostmiseprotsessi sundolukord - nimelt jooksutasin enda varasema saumikseri ühe segaja kokku.
Üldiselt suhtun köögikombainidesse mulle omase mõõduka skepsisega - kõige suuremaks probleemiks pean ebamugavat puhastatavust. Mitte et ma nüüd mingi hirmus hügieenifriik oleks, aga ikkagi. Ostsin endale aga Boschi MUM 46R, mis väeb välja selline: http://tinyurl.com/y7jz9e . Ja vot on tore riist. Julgen juba paari esimese katsetuse järgi soovitada.
Aga nüüd siis asja juurde. Teemaks sidruni-virsikukook. Tegu ulatusliku modifikatsiooniga sõber Luca sidrunikoogiretseptist. Eks selle originaaligi plaanin millaski ära proovida, eriti nüüd kus koogiküpsetamine oluliselt lihtsamaks muutunud.
Seega lubage esitleda: sidruni-virsikukook
175 g jahu
125 g võid
40 g suhkrut
1 spl külma vett

Virsikupoolikud
1 pk kohupiimapastat
3 muna
5 spl suhkrut
3 spl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
2 tl vaniljesuhkrut
3 sidruni mahl
2-3 sidruni kooreriivitis

Esimesed asjad moodustavad põhja ning nendega on äärmiselt lihtne: kõik asjad Bosch MUM 46R sisse ja segunema. Ahi 200 kraadini, koogivorm õliseks, segu sisse ning paarikümneks minutiks ahju, kuni kuldpruun.

Teised asjad moodustavad pealse. Siin tuleb samuti kõik peale virsikute kokku segada. Ainus, millele tähelepanu pöörata - küpsetuspulbrile ei ole ilus sidrunimahla selga kallata :P . Seejärel virsikud, seljad ülespoole koogipõhjale ning sinna peale kallata pealissegu. Veel ca 40 minutit ahjus, sedakorda natuke jahedamas temperatuuris.
Ja ongi kook valmis. Hea on lasta enne nautimist jahtuda peaaegu täielikult. Loomulikult on selle lõhnaga köögis viimane soovitus küllalt raskesti teostatav. Aga siis sööge pealegi kuumalt, kui kiusatusele kohe kuidagi vastu ei suuda panna.

Head isu ja kauneid jõule.

Zucchini, hot passion

Suvi on möödunud kiirelt kahel rattal maanteel. Seega pole nagu õieti kööki asja olnudki. Tegelikult olen vahel ka kööki jõudnud, kuid siis on see kujunenud selliseks ekspresskokanduseks. Näiteks on olnud üheks suviseks lemmikuks omlett. Selline kena toit, mis aitab kaasa külmkapi tühjendamisele. Võiks ju arvata, et omlett ongi peksasaanud muna, mis lihtsalt kuumaks aetud. Aga ei. Kui ei usu, korraldage nii, et peaksin teile hommikueinet pakkuma. Ja olen kindel, et jääte mind uskuma. Kuigi jah, hommikusöögid Turu tänaval on vaid valitutele :)
Aga nüüd vaikselt sügis lähenemas ja loodan natuke sagedamini ka kööki sattuda. Näiteks eile sattusin. Kui mult poolnaljaga paluti sooja vastuvõttu kerge einega, siis mina juba nalja ei mõista. Eine tuligi. Kuna a) pole ammu kööki tõsisemalt sattunud ning b) zucchini on minu jaoks täielik võõrsõna, siis polnud päris kindel, mis sellest välja tuleb. Ning olin vaimus valmis alternatiivina kiirkorras tegema singivõileibu.
Miks tekkis üldse teemasse zucchini? Aga selle pärast, et mu kallid vanemad olid juhtunud neid suvel kasvatama ning viimati neid külastades ühe suure(pärase) indiviidi ka mulle kaasa surusid. Ootas siis teine mul köögis nukral ilmel mõned päevad, ning kui eelnimetatud võrratu sooviavaldus laekus, otsustasin katsetada. Kahjuks (loe: õnneks) ei suutnud ma leida ühtegi retsepti, mis oleks kokale minus pakkunud inspiratsiooni. Seetõttu otsustasin ise eksperimenteerida. Kuivõrd, nagu mainisin, puudus igasugune varasem kokanduslik kokkupuude nimetatud taimeosisega, siis olid hirm ja ootus ühtviisi suured.
Aga mis siis juhtus, küsite. Vaatasin üle oma kappide sisu (mis ootuspäraselt aastaajast johtuvalt suhteliselt hõre) ning soetasin juurde puuduvaid detaile. Täpsemalt vaid hakkliha ning sibulat. Ning asusin mürgeldama. Kuna oli olnud pikk ja väsitav tööpäev, siis tegelikult ei olnud just suurim ind aega köögis kulutada. Kuid teadupärast on igas naljaski terake nalja, ning nii ma panni järele haarasingi. Järgnevalt toimunust:
Zucchinist lõikasin poole tolli paksused rõngad, millele riputasin peale soola, et saada liigne vesi välja. Seejärel rõngad majapidamispaberile kuivama ning ise poodi eelnimetet puuduvaid osiseid soetama. Kusjuures on huvitav nimetada mingeid toiduosiseid "puuduvateks" kui sul puudub isegi täpne plaan, et mida teha plaanid.
Seejärel juusturöstsaia koorikud ära lõigata ning kuumas oliiviõlis krõbedaks. Zucchini muna-pipra segust läbi ning siis jahu-riivsaiaga üle puuderdada ja samuti kuuma oliiviõlisse friteeruma. Kuna see protsess pisut aega nõuab, siis vahepeal aega piisavalt, et täidisega tegelda. Täidis: sibul õlis klaasjaks, seejärel hakkliha sekka. Hakkliha ei tohi ka kunagi pruuniks lasta vaid tuleb tegevus lõpetada siis, kui veel pisut roosat hulgas - jääb oluliselt õhulisem ja õrnem. Seejärel segusse ohtralt jalope~not ning piisavalt oranži paprika kuubikuid.
Oma uue ahjuga ei ole ma kahjuks veel päris sina peal, mistõttu polnud ka seetõttu päris kindel roa õnnestumises. Ilmselt pean veel kord otsima üles ahju kasutusjuhendi, või mis lihtsam veelgi - lihtsalt piisavalt palju katsetama, leidmaks sobivaid režiime.
Ahi umbes 200 kraadini aetud, panin pannile esmalt krõbedad röstsaiaviilud, sinna peale zucchinirõngad, mille täitsin omakorda täidisega. Kõige peale mõned paprikalõigud, tomativiil, maitseaineid ning mozzarellatükk. Ning asi sai valmis täpselt mõni hetk peale plaanitud hetke.
Kuna tavaliselt toidu valmistamise ajal ma toitu ei maitse, siis nii ka seekord. Seega olin ikka veel vaimus valmis tegema kiires korras mõned singileivad, kuna mu hirmu eelduseks oli asjaolu, et isegi ketshup ei oleks mu nägemuse kohaselt olnud suuteline katastroofi heastama. Õnneks esimeste suutäite järel oli selge, et taas kord oli mu hirm osutunud alusetuks. Või oli see siis punane vein ja võrratu seltskond, mis päästsid selle söögikorra...

Gorebelli köögis taas

Heh, tore on seal köögis askeldada. Eriti lahe on high-tech pliidiplaat, mille juhtimine on küll äärmiselt loogiline, kuid loogika vajab natuke harjumist.
Aga sedakorda plaanides söögitegemist jõudsime Goretexiga sellisele arusaamale, et lähme lihtsama vastupanu teed. Tulemuseks oli minu poolt paella ja katalaani kreem. Ei midagi erilist, aga siiski sobilik koos punase veiniga. Ning keegi ketshupit ei vajanud. Või vähemalt avalikult ei kasutanud.
Aga Valukini tehtud eelroad olid superbsed. Kuna mina jäin munavõttepühade-eelse kaubandusliku hulluse ohvrina plaanitust hiljemaks, siis päris täpselt ma teada ei saanudki, et millest need koosnesid. Ja kui nad valmis olid, siis hea toidu ning mõõduka veini tõttu ei hakanud algosakesteks ka lahutama. Igatahes täidetud shampinjonid olid võrratud. Nagu ka tagurpidine zucchini.
Ning nagu iga söögikorra muudab ainulaadseks seltskond, siis sedakorda olid sööki oma juuresviibimisega maitsestamas GoRebell (kelle järeltulija rõõmustas vallalisi külalisi oma vahelduva nutuga), Valukin, Kaia-Kaire, Hedvi, Merlin, Andre ja Alfons (kelle kohta minult üritati usinalt mõni kiidusõna välja meelitada, kuid mis sa teed ära - kui on vaba päev, siis on vaba päev).

Anta-Kristi soolaleib tüümianikanaga

Tore, kui sõbrad kolivad uude kohta. Eriti armas, kui uues kohas ka väga mugav köök juhtub olema.
Sai siis käidud mõni hetk tagasi AKAM uut kodu kaemas ja nende köögis pisut hullamas. Nagu tavaliselt ikke sellisel juhul, kippus asi hilja peale jääma. Aga eks nälg olegi ju kõige parem kokk (vast ehk minu järel :P)
Kuna Annemari on Kristilegi peale surunud mõningased allergoloogilised restriktsioonid, siis on sealmajas kokkamine paratamatult pisike väljakutse ka ses osas, et mida valmistada. Igatahes sai siis kombineeritud järgmised üllitised.
Põhisöögiks tüümianikana. Kuna ideetoorikus (millest küll peale väikest nikerdamist ei jäänud õieti miskit järele) oli kasutatud tervet kana, aga meie rihtisime fileedele, siis sai lõpptulemus pisut kuiv - lihtsalt ei osanud temperatuurinupuga õigesti ümber käia.
Asi iseenesest lihtne - jupp värsket tshillit, paari küüslauguküüne pressitis, hakitud tüümianilehed, sidrunimahl, sool ja ohtralt oliiviõli kokku segada, kanarinna-paatide põhjad pannil valgeks ja siis ahjupannile laotada, umbes pool maitseõlist kanadele alla ja peale ning tunnikeseks imenduma. Imendumise jooksul saab kenasti katalaani kreemi valmistada ning kartuleid eelhäälestada.
Seejärel kana ahju (200 kraadi, mul oligi liiga vähe) ning umbes veerandtunni pärast kartulid maitseõliga kokku ja kanale seltsiks. Kui kartul valmis, siis kana kah. Ja muidugi valmimise ajal tasub kana väheke ka niisutada kasvõi sellesama õliga (mine tea, äkki võiks isegi kanad praadimiskotti ajada).
Katalaani kreemi jaoks on muidugi vaja karamellisaatorit. Originaalis kasutati selleks spetsiaalset kuumutet rauda. Tänapäeval on lihtsam - gaasipõleti toimib suurepäraselt. Aga kuna sellist asja minu kogus varem polnud, siis sai sammud Handymani poodi seatud, et ehk seal on sellist riista. Päris minu soovidele vastavat ei olnud, mistõttu ostsin lõpuks Ülemiste keskuses leiduvast kallite köögividinate poest päris seks otstarbeks mõeldud riista. Ja kusjuures tõesti toimib kenasti.
Kreem ise lihtne - kuus munakollast, poolteistsada grammi suhkrut vahule. Siis kolmveerand liitrit rammusat piima tulele, sisse kaneelikepike, sidruni- ja apelsinikoore tükike kuni keema hakkab. Seejärel munasuhkur sekka ja ühtlaseks seguks. Siis veel kolm supilusikatäit maisitärklist takkatraavi ning keeta kuni toredaks läheb. Valmis läbu madalatesse anumatesse (kõige sobivamad oleks sellised kilukarpi meenutavad savist kausikesed) jahtuma. Kui maha jahtunud, siis kiht pruuni suhkrut peale ja flambaatorist (töö käigus sai selline kena sõna välja töötatud) tuld. Ja et asi saaks nagu pärispäris, siis on ideaalne kui peale karamelli sulatamist seisaks veel paar tundi - siis hakkab karamelli alumine kiht vaikselt lahustuma ja imendub sobilikult kreemi sisse.
Ja kes siinkohal arvas, et see ju tavaline creme brulee, siis eksite - brülee sisse ei panda kaneelikepikest. Muidu jah samasugune.
Head isu. Seltskond oli sedakorda Anta-Kristi ja Piret-Mikk. Kaks väiksemat ilmakodanikku kes seltskonnas viibisid, ei osalenud oluliselt ei köögis, joogis ega mulinas :P