28 December 2006

Kookosekoogike

Kirjutades seda pealkirja, avastasin, et eesti keel on ikka ilus - nii palju täishäälikuid :)
Aga kui tahta peenutseda, siis selle sama asja nimi prantsuse keeli kõlab "Rochers à la Noix de Coco". Ega seegi nimetus halvem ole.
Ja mis kõige olulisem, on ikkagi sisu. Ja nagu teada on kõik geniaalsed asjad ülimalt lihtsad. Nende rosheeride (tegu on kõlalise algupäraga verbiga) retsept on järgmine:

250 g maitsestamata kookoshelbeid
3 munavalget
180 g suhkrut
näpuotsatäis soola

Kõik asjad kahvliga kokku segada (no jah, loomulikult sobib Bosch MUM 46R suurepäraselt kahvli asemele :) ning teha kuulideks. Mina kasutasin vormimise lihtsusatmiseks mokakohvi kannu sisest kohvihoidikut, ja sellel kujul olid omad eelised - vaata piltidel kauneid päevitanud servi.

Retsept pärineb algupäraselt sellisest kauni pariislanna blogist nagu Chocolate & Zucchini. Soovitan julgesti seal ringi vaadata, usun, et maiasmokad ja teisedki toidulemmad leiavad sealt üht-teist huvitavat.

Ja korraks veel tagasi tulles oma rosheeride juurde - järgmisel korral katsetan neile teha ka veel miski glasuuri. Vaimusilmas näen sellist topeltshokolaadiglasuuri, mille vooder on valgest ja pealiskiht tõmmust shokolaadist. Eks näis, kas see mul ka järgmise tegemise hetkel sellisena vaimusilmas.

24 December 2006

Virsiku-sidrunikook

Taas on rõõm minu kööki jõudnud. Nimelt tegin endale jõulukingiks köögikombaini. Selline ost oli juba pikemat aega plaanis, aga kiirendas seda ostmiseprotsessi sundolukord - nimelt jooksutasin enda varasema saumikseri ühe segaja kokku.
Üldiselt suhtun köögikombainidesse mulle omase mõõduka skepsisega - kõige suuremaks probleemiks pean ebamugavat puhastatavust. Mitte et ma nüüd mingi hirmus hügieenifriik oleks, aga ikkagi. Ostsin endale aga Boschi MUM 46R, mis väeb välja selline: http://tinyurl.com/y7jz9e . Ja vot on tore riist. Julgen juba paari esimese katsetuse järgi soovitada.
Aga nüüd siis asja juurde. Teemaks sidruni-virsikukook. Tegu ulatusliku modifikatsiooniga sõber Luca sidrunikoogiretseptist. Eks selle originaaligi plaanin millaski ära proovida, eriti nüüd kus koogiküpsetamine oluliselt lihtsamaks muutunud.
Seega lubage esitleda: sidruni-virsikukook
175 g jahu
125 g võid
40 g suhkrut
1 spl külma vett

Virsikupoolikud
1 pk kohupiimapastat
3 muna
5 spl suhkrut
3 spl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
2 tl vaniljesuhkrut
3 sidruni mahl
2-3 sidruni kooreriivitis

Esimesed asjad moodustavad põhja ning nendega on äärmiselt lihtne: kõik asjad Bosch MUM 46R sisse ja segunema. Ahi 200 kraadini, koogivorm õliseks, segu sisse ning paarikümneks minutiks ahju, kuni kuldpruun.

Teised asjad moodustavad pealse. Siin tuleb samuti kõik peale virsikute kokku segada. Ainus, millele tähelepanu pöörata - küpsetuspulbrile ei ole ilus sidrunimahla selga kallata :P . Seejärel virsikud, seljad ülespoole koogipõhjale ning sinna peale kallata pealissegu. Veel ca 40 minutit ahjus, sedakorda natuke jahedamas temperatuuris.
Ja ongi kook valmis. Hea on lasta enne nautimist jahtuda peaaegu täielikult. Loomulikult on selle lõhnaga köögis viimane soovitus küllalt raskesti teostatav. Aga siis sööge pealegi kuumalt, kui kiusatusele kohe kuidagi vastu ei suuda panna.

Head isu ja kauneid jõule.

13 October 2006

Zucchini, hot passion

Suvi on möödunud kiirelt kahel rattal maanteel. Seega pole nagu õieti kööki asja olnudki. Tegelikult olen vahel ka kööki jõudnud, kuid siis on see kujunenud selliseks ekspresskokanduseks. Näiteks on olnud üheks suviseks lemmikuks omlett. Selline kena toit, mis aitab kaasa külmkapi tühjendamisele. Võiks ju arvata, et omlett ongi peksasaanud muna, mis lihtsalt kuumaks aetud. Aga ei. Kui ei usu, korraldage nii, et peaksin teile hommikueinet pakkuma. Ja olen kindel, et jääte mind uskuma. Kuigi jah, hommikusöögid Turu tänaval on vaid valitutele :)
Aga nüüd vaikselt sügis lähenemas ja loodan natuke sagedamini ka kööki sattuda. Näiteks eile sattusin. Kui mult poolnaljaga paluti sooja vastuvõttu kerge einega, siis mina juba nalja ei mõista. Eine tuligi. Kuna a) pole ammu kööki tõsisemalt sattunud ning b) zucchini on minu jaoks täielik võõrsõna, siis polnud päris kindel, mis sellest välja tuleb. Ning olin vaimus valmis alternatiivina kiirkorras tegema singivõileibu.
Miks tekkis üldse teemasse zucchini? Aga selle pärast, et mu kallid vanemad olid juhtunud neid suvel kasvatama ning viimati neid külastades ühe suure(pärase) indiviidi ka mulle kaasa surusid. Ootas siis teine mul köögis nukral ilmel mõned päevad, ning kui eelnimetatud võrratu sooviavaldus laekus, otsustasin katsetada. Kahjuks (loe: õnneks) ei suutnud ma leida ühtegi retsepti, mis oleks kokale minus pakkunud inspiratsiooni. Seetõttu otsustasin ise eksperimenteerida. Kuivõrd, nagu mainisin, puudus igasugune varasem kokanduslik kokkupuude nimetatud taimeosisega, siis olid hirm ja ootus ühtviisi suured.
Aga mis siis juhtus, küsite. Vaatasin üle oma kappide sisu (mis ootuspäraselt aastaajast johtuvalt suhteliselt hõre) ning soetasin juurde puuduvaid detaile. Täpsemalt vaid hakkliha ning sibulat. Ning asusin mürgeldama. Kuna oli olnud pikk ja väsitav tööpäev, siis tegelikult ei olnud just suurim ind aega köögis kulutada. Kuid teadupärast on igas naljaski terake nalja, ning nii ma panni järele haarasingi. Järgnevalt toimunust:
Zucchinist lõikasin poole tolli paksused rõngad, millele riputasin peale soola, et saada liigne vesi välja. Seejärel rõngad majapidamispaberile kuivama ning ise poodi eelnimetet puuduvaid osiseid soetama. Kusjuures on huvitav nimetada mingeid toiduosiseid "puuduvateks" kui sul puudub isegi täpne plaan, et mida teha plaanid.
Seejärel juusturöstsaia koorikud ära lõigata ning kuumas oliiviõlis krõbedaks. Zucchini muna-pipra segust läbi ning siis jahu-riivsaiaga üle puuderdada ja samuti kuuma oliiviõlisse friteeruma. Kuna see protsess pisut aega nõuab, siis vahepeal aega piisavalt, et täidisega tegelda. Täidis: sibul õlis klaasjaks, seejärel hakkliha sekka. Hakkliha ei tohi ka kunagi pruuniks lasta vaid tuleb tegevus lõpetada siis, kui veel pisut roosat hulgas - jääb oluliselt õhulisem ja õrnem. Seejärel segusse ohtralt jalope~not ning piisavalt oranži paprika kuubikuid.
Oma uue ahjuga ei ole ma kahjuks veel päris sina peal, mistõttu polnud ka seetõttu päris kindel roa õnnestumises. Ilmselt pean veel kord otsima üles ahju kasutusjuhendi, või mis lihtsam veelgi - lihtsalt piisavalt palju katsetama, leidmaks sobivaid režiime.
Ahi umbes 200 kraadini aetud, panin pannile esmalt krõbedad röstsaiaviilud, sinna peale zucchinirõngad, mille täitsin omakorda täidisega. Kõige peale mõned paprikalõigud, tomativiil, maitseaineid ning mozzarellatükk. Ning asi sai valmis täpselt mõni hetk peale plaanitud hetke.
Kuna tavaliselt toidu valmistamise ajal ma toitu ei maitse, siis nii ka seekord. Seega olin ikka veel vaimus valmis tegema kiires korras mõned singileivad, kuna mu hirmu eelduseks oli asjaolu, et isegi ketshup ei oleks mu nägemuse kohaselt olnud suuteline katastroofi heastama. Õnneks esimeste suutäite järel oli selge, et taas kord oli mu hirm osutunud alusetuks. Või oli see siis punane vein ja võrratu seltskond, mis päästsid selle söögikorra...

14 April 2006

Gorebelli köögis taas

Heh, tore on seal köögis askeldada. Eriti lahe on high-tech pliidiplaat, mille juhtimine on küll äärmiselt loogiline, kuid loogika vajab natuke harjumist.
Aga sedakorda plaanides söögitegemist jõudsime Goretexiga sellisele arusaamale, et lähme lihtsama vastupanu teed. Tulemuseks oli minu poolt paella ja katalaani kreem. Ei midagi erilist, aga siiski sobilik koos punase veiniga. Ning keegi ketshupit ei vajanud. Või vähemalt avalikult ei kasutanud.
Aga Valukini tehtud eelroad olid superbsed. Kuna mina jäin munavõttepühade-eelse kaubandusliku hulluse ohvrina plaanitust hiljemaks, siis päris täpselt ma teada ei saanudki, et millest need koosnesid. Ja kui nad valmis olid, siis hea toidu ning mõõduka veini tõttu ei hakanud algosakesteks ka lahutama. Igatahes täidetud shampinjonid olid võrratud. Nagu ka tagurpidine zucchini.
Ning nagu iga söögikorra muudab ainulaadseks seltskond, siis sedakorda olid sööki oma juuresviibimisega maitsestamas GoRebell (kelle järeltulija rõõmustas vallalisi külalisi oma vahelduva nutuga), Valukin, Kaia-Kaire, Hedvi, Merlin, Andre ja Alfons (kelle kohta minult üritati usinalt mõni kiidusõna välja meelitada, kuid mis sa teed ära - kui on vaba päev, siis on vaba päev).

2 April 2006

Anta-Kristi soolaleib tüümianikanaga






Tore, kui sõbrad kolivad uude kohta. Eriti armas, kui uues kohas ka väga mugav köök juhtub olema.
Sai siis käidud mõni hetk tagasi AKAM uut kodu kaemas ja nende köögis pisut hullamas. Nagu tavaliselt ikke sellisel juhul, kippus asi hilja peale jääma. Aga eks nälg olegi ju kõige parem kokk (vast ehk minu järel :P)
Kuna Annemari on Kristilegi peale surunud mõningased allergoloogilised restriktsioonid, siis on sealmajas kokkamine paratamatult pisike väljakutse ka ses osas, et mida valmistada. Igatahes sai siis kombineeritud järgmised üllitised.
Põhisöögiks tüümianikana. Kuna ideetoorikus (millest küll peale väikest nikerdamist ei jäänud õieti miskit järele) oli kasutatud tervet kana, aga meie rihtisime fileedele, siis sai lõpptulemus pisut kuiv - lihtsalt ei osanud temperatuurinupuga õigesti ümber käia.
Asi iseenesest lihtne - jupp värsket tshillit, paari küüslauguküüne pressitis, hakitud tüümianilehed, sidrunimahl, sool ja ohtralt oliiviõli kokku segada, kanarinna-paatide põhjad pannil valgeks ja siis ahjupannile laotada, umbes pool maitseõlist kanadele alla ja peale ning tunnikeseks imenduma. Imendumise jooksul saab kenasti katalaani kreemi valmistada ning kartuleid eelhäälestada.
Seejärel kana ahju (200 kraadi, mul oligi liiga vähe) ning umbes veerandtunni pärast kartulid maitseõliga kokku ja kanale seltsiks. Kui kartul valmis, siis kana kah. Ja muidugi valmimise ajal tasub kana väheke ka niisutada kasvõi sellesama õliga (mine tea, äkki võiks isegi kanad praadimiskotti ajada).
Katalaani kreemi jaoks on muidugi vaja karamellisaatorit. Originaalis kasutati selleks spetsiaalset kuumutet rauda. Tänapäeval on lihtsam - gaasipõleti toimib suurepäraselt. Aga kuna sellist asja minu kogus varem polnud, siis sai sammud Handymani poodi seatud, et ehk seal on sellist riista. Päris minu soovidele vastavat ei olnud, mistõttu ostsin lõpuks Ülemiste keskuses leiduvast kallite köögividinate poest päris seks otstarbeks mõeldud riista. Ja kusjuures tõesti toimib kenasti.
Kreem ise lihtne - kuus munakollast, poolteistsada grammi suhkrut vahule. Siis kolmveerand liitrit rammusat piima tulele, sisse kaneelikepike, sidruni- ja apelsinikoore tükike kuni keema hakkab. Seejärel munasuhkur sekka ja ühtlaseks seguks. Siis veel kolm supilusikatäit maisitärklist takkatraavi ning keeta kuni toredaks läheb. Valmis läbu madalatesse anumatesse (kõige sobivamad oleks sellised kilukarpi meenutavad savist kausikesed) jahtuma. Kui maha jahtunud, siis kiht pruuni suhkrut peale ja flambaatorist (töö käigus sai selline kena sõna välja töötatud) tuld. Ja et asi saaks nagu pärispäris, siis on ideaalne kui peale karamelli sulatamist seisaks veel paar tundi - siis hakkab karamelli alumine kiht vaikselt lahustuma ja imendub sobilikult kreemi sisse.
Ja kes siinkohal arvas, et see ju tavaline creme brulee, siis eksite - brülee sisse ei panda kaneelikepikest. Muidu jah samasugune.
Head isu. Seltskond oli sedakorda Anta-Kristi ja Piret-Mikk. Kaks väiksemat ilmakodanikku kes seltskonnas viibisid, ei osalenud oluliselt ei köögis, joogis ega mulinas :P

26 March 2006

Barcelona by night


Sai siis Barcas käidud koolitumas. Kuna elasin suht kaugel linnast ning lennuväljale sealt ei oleks õnnestunud keset ööd kohe kuidagi jõuda, siis olime sunnitud sõpradega öösel linna peal jaurama.
Aga ilmselt ei ole siin mõtet pikalt seletada sellest, millised olid konverentsi- või muud üldkultuurilis-veterinaarsed elamused (lühiversioon: tore oli) vaid pigem ikka sellest, mida süüa sai.
Öine esimene, ja kulinaarses mõttes peamine, peatuspaik oli üks hästi kohalik restoran. Sinna sai mindud Mariona (sõber, kelle juures ööbisin), Eva (loomaarst, kes samuti Mariona juures elas) ning Mariona sõbraga (kelle nime kahjuks tõesti ei mäleta, kuid kes suutis matkida igasuguseid erinevaid keeli, alates araabiast ja lõpetades eestiga). Need tegelased figureerivad ka juuresolevatel piltidel.

Kulinaarseid elamusi oli mitmeid. Esimeseks ja väga positiivseks olid teod. Tigude tegemise kohta sain erinevaid soovitusi - üks, et ligi nädal aega näljutatakse ning siis soolvette mõneks ajaks; teine, et päev-paar elavad puhta soola peal. Ahjus küpsetatuna oli ikke väga hõrk kraam küll. Mine või suvel ise Saaremaale viinamäetigusid korjama, et katsetada.
Kohalik viis veini manustada oli samuti huvitav. Selleks oli spetsiaalne anum, mis ka pildil näha. Anuma nokast kallati vein sirgelt kurgu suunas minema misjärel anuma nokk eemaldati oma isiklikust nokast võimalikult kaugele. Tulemuseks olid hirmsuured lonksud ning tõsi - ka veini maitse oli teistsugune kui klaasist joomisel. Tulenes see siis suurematest suutäitest või peenikesest joast ja suuremast kokkupuutest õhuga. Mul kui algajal soovitati kasutada igaks juhuks rinnaesise kaitseks pudipõlle, mille funktsioon on iseenesest mõistetav. Õnneks seda vajadust ei tekkinud ning kogu mahlakas neste maandus siiski soovitud kohas minu 31 hamba vahel.
Oli veel mitmeid kohalikke sööke - küll vorste (millest üks oli väga lähedases suguluses meie klassikalise verivorstiga), küll krõbedaks friteeritud aedvilju ja palju muud. Üks huvitav ja väga kohalik toit oli porrulauk (miski eriskummaline sort, mida kasvas ainult sealkandis ning mis tegelikult oma kasinatest maitseomadustest johtuvalt ei olnud ülemaailmset populaarsust plaaninudki saavutada). Kuna see porro oli ise suht maitsetu, siis peamiseks osaks antud toidu juures oli kaste, mille kohta oli selgelt aru saada, et igal kohalikul vanaemal on oma retsept, mis on jäägitult ja eranditult parim. Nagu pildilt näha, vajas ka porro söömine sarnast tehnikat nagu veini manustamine.
Veini ja sööki silmini täis siis kõige lõppu üks Cafe con hielo (no seesama jah, mida ma ikka tikun jooma ja mille jaoks Eestis piisavalt külma jääd ei saa tavaliselt) ning Crema catalana. Viimasest tuleb ehk juttu mõnes järgmises blogis.
Seejärel läksime linna peale "lennukit ootama" - tegevus, mille tulemusel oleks tekkinud isegi soodne võimalus lennukist maha jääda. Õnneks, napilt küll, aga siiski, jõudsin kenasti lennukile. ¡Por arriba, por abajo, por el centro y por adentro! ¡Gracias amigos y hasta luego!

11 February 2006

Paella (kusjuures ikka hääldage paeijja)

Eile oli kliinikus pisike pidu stiilis '40-'50. Tore oli. Ja kõlab uskumatuna, et Hedi ja Sigrid orgunnisid kogu söögi-joogipoolise paariteistkümnele inimesele 1000 eeguga. Ja ülegi jäi (jah, loomulikult ainult sööki :P).
Aga peale neljatunnist ööund, Tallinnasse vuramist ning siin asjatamist sai ikkagi võetud viimased jõuvarud kokku ning mindud Anta-Kristi-Annemari juurde kokkama. Kuna Kristi-Annemari nutritsionaalsed võimalused meditsiinilistel kaalutlustel piiritletud, siis kujunes nii, et Antaga kokkasime ja Antaga ka sõime.
Projektiks paella. Ja vajalike juppide soetamine Prismast on raske kuid peaaegu võimalik.
Vajalikud jupid - 2 sortsu oliiviõli, sibul, küüslauk, pool kaunpipart, riisi, ca 2-kordne kogus vett, 1 safran, paar kanapuljongikuubikut (okok, usinad vast keedaksid päris puljongi), rammus raks broilerit (meil oli filee, aga tegel't vast võiks ka mingi punasem jupp olla), aeduba, paprika, purk rannakarpe, merevähi varuosi (mille kaubanduslike olude sunnil asendasime paki mereandide segu ning sünteetilise krabiga), sidrunit ja krevette.
Protsess: Õli potis kuumaks, selles sibul, küüslauk ja pipar klaasjaks; riis neile järgi (ja huvitava mõttena lasin esmalt riisi õlis krabedaks) ning vesi peale, puljong ja safran sisse ning keema (ca veerand tundi). Pannil teises õlisortsus kana servast pruuniks ja siis riisile järgi visata. Sekka veel oad ning 4-5 min keeda lasta. Siis paprika - ja teadagi - nagu meeldib, kas krõbedaks jättes või pehmeks hauduma. Mereannid takkatraavi ning kogu krempel veel korralikult kuumaks. Kraam kaussi ning kaunistuseks krevetid ning sidrunisektorid.
Ja väike salanipp poti valikul - pott olgu võimalikult suur, siis parem korralikult segada. Usun, et kui veidi väiksem kogus teha, siis ka wokipann suurepäraselt sobiks.
Head isu ja head und (sedakorda tuli sedapalju hea, et sai end nii silmini taas kord täidetud).

4 February 2006

Paar päeva tagasi, Raineri köök, lõhe "Águila"

Pikk tööpäev. Palju uudiseid. Maailm vaja parandada. Selge - vaja süüa teha. Poest läbi, kaks punast veini ning söögi varuosad kaasa ning kokkama. Kaks punast veini on loogiline valik - üks söögi tegemiseks, teine söögi kõrvale.
Söögiks sedakorda lõhe (veider, et taaskord kala ekraanile sattunud).
Lõhe on üks igati tänuväärne loom - valmib soovi korral suht kiiresti. Isegi kiiremini kui näiteks keedekartul.
Aga projekt sedakorda äärmiselt lihtne. Isegi nii lihtne, et ühtegi fotosüüdistust ei jäänud. Tuleb võtta üks terve lõhe, pea ja saba otsast ära lõigata ning need järgmiseks päevaks supi jaoks kõrvale panna. Seejärel lõigata kuni selgrooni kõhu poolt lahi ning painutada ahjupannile selili "tiivad laiali". Sisepinnale paras törts sidrunimahla ning maitse jagu maitseaineid ning siis sobilik ports teralist kohupiima peale. Võib veel teha majoneesitriibud kah peale. Ahi 200-le ning paarikümneks minutiks kala kuuma. Kui hakkab valmis saama, siis tuleb paar keedetud muna viiludeks lõigata ning panna need pealmiseks kihiks. Sinna otsa veel riivitud juustu ning sobilikku rohelist ning tagasi kuuma, soovitavalt pealtkuumusega kergelt pruunistuma.
Tea kas oli see siis ajendet kahest veinist, suurest näljast või meeldivast seltskonnast, aga igatahes maitses päris heaste. Selline muhe kiirtoit.

22 January 2006

21-01-2006 Goretexi ja Rebelli köök




Paar korda olin vahepeal veel kokanud, kuid ei tulnud toona veel seda inspiratsioonikildu peale, et suruks asja internetti. Nüüd, otsides pilte arvutit pidi taga, tuli välja kurb tõsiasi, et ega ikka nii kerge see ülesanne minu arvutis valitsevat segadust arvestades ei olegi. Nimelt olin pannud nimetet pildid kuskile kindlasse kataloogi, kuid selle kataloogi asukohast pole enam vähimatki aimu. Seega üritan tulevikus olla usinam ning teha vajalikud protseduurid ära peatselt - st. lähihetkedel peale kokkamist, mil veel mäletan, et mida sai kokku segatud.
Niisiis, to cut the long story short, tuli eile tore mõte kokata Goretexi köögis. Plaan tavaline - vein, söök, lauamängud. Kuna peakokk avaldas soovi ise põhirooga valmistada, siis jäi minu osaks magustoit. Magustoidu rindel ei tunne ma end kuigivõrd kindlalt, seega tuli inspiratsiooni ammutada taas kord kõhutundest. Kõhutunne ütles, et magustoit peaks olema mandlikook vanillikastmega. Ja mul polnud kõige õrnemat aimu, kuidas ühte või teist teha. Kiire tehniline päring internetti, kamaluga oma kõhutunnet sekka ja saigi valmis mõttekäik. Poest läbi ning Kosele.
Vajaminevad toiduosised: 6 muna, 1 piim, suhkur, vanillisuhkur, kartulitärklis, 100 g mandlilaaste, 100 g kookoslaaste, jahu, küpsetuspulber, 1 sidrun (tegelikult vaja küll ainult selle koort)
Töökäik - seni kuni Goretex, Chef de Cuisine, mürgeldab lõhega, keda ta üritab vaatamata viimase gigantsetele mõõtmetele ühes tükis ahju ajada, tuleb valmis teha vanillikaste. See osutub ootamatult lihtsaks:
1 muna, pint piima (4 dl), törts tärklist (2 tl), tsima suhkrut (2 sl) potti kokku segada ning vaiksel tulel, keemise lähedal hautada, kuni pakseneb sobivaks. Siis vette jahtuma ning kui sobivalt jahtunud, siis juurde veel tsimaruke (1 sl) vanillisuhkrut ning kräba värsket hakitud piparmünti. Valmis! ja jahtuma kõrvaltuppa. Oluline, et kass ei oleks kõrvaltoas.
Kuni Goreka lõhe ahjus koorekastmes suplemas ning jäneseeine aurupotis, on sobilik rüübata mõõdukais kvantides maitsvat Sloveenia punaveini, mis oma hapuka maitsebuketi tõttu soosib suuremate lonksude võtmist. Kui lonks saadetud seedekulglasse seiklema, siis sobilik segada valmis kook. Ja vot kookide tegemisse suhtun ma suure respektiga. Jätad ju lõpeks valmissegatud taigna kõrge temperatuuri meelevalda ning sul pole vähimatki kontrolli nende protsesside üle, mis leiavad aset suletud ahjuluugi taga.
Koogitaigna segamine käis ka sedavõrd lihtsalt, et võis vaid oodata, mis hetkel protsessis mõni tõsisem tagasilöök aset leiab ning köögiabitööjõud Rebelli näol peab sügavkülmast võtma maasikad sulama, et oleks vähemalt midagi magusat, millega raisku läinud kooki asendada.
Protsess ise: pool pinti suhkrut (200 g) ja 4 muna kaussi. Sel hetkel kui oled viimase muna lahti löönud, tuleb järsku meelde, et plaanisid kasutada fariini. Ja kuivõrd päästa enam ei saa, siis paned lihtsalt veidi ka fariini sekka. Värv muutub sellest küll enam kui ebaesteetiliseks. A' las ta olla peale. Kui munad magusaks hõõrutud, siis lisaks mandli ja kookoselaastud, törts küpsetuspulbrit (2 tl), rammus tsima jahu (3 sl), sidrun riiviga alasti ning kogu ködi kokku segada.
Selle ajaga on juba lõhe läinud sedavõrd suureks, et vajab ahjust eemaldamist ning köögiabiline katab laua. Kuivõrd loodus tühja ahju ei salli, siis ongi sobilik keerata ahi pisut jahedamaks (175) ning kallata tainas Valukini poolt oskuslikult äravõitud taignavormi ning ahju ajada. Söömise ajaga (40 min) ongi kook valmis.
Ja oluline roll nii söömise kui ka lauamängude juures on seltskonnal. Kelleks sedakorda olid:
Goretex "Chef de Cuisine", Rebell "Köögiabitööjõud", Liisa "Valukin", Merlin ja Andre. Ning ka siinkõneleja. Vähemalt 18 tundi peale söömist ei ole kedagi kiirabisse viidud. Hea seegi.

Selle blogi idee tekkis kunagi Anta, Kristi ja Annemariga kokates. Kuna vahel üliharva on mind nähtud köögis improviseerimas, siis oleks nende meelest tore, kui ma üritaksin oma improvisatsioone säilitada ja jagada maailmaga. Kuna hetkel ühtegi päris oma kööki ei ole, siis hulgun vahel võõrastes köökides ning tekitan neis palju pesemata nõusid. Vahel isegi köök või kogu maja saavad kuigivõrd kaotuste osaliseks. Nagu näiteks mullu suvel juhtus Hiiuma tagumises nurgas ühe kokkamise käigus, kus sai kokatud Dr Mülleri ja Kaidiga ühe uhke villa väliterrassil. Edaspidi püüan end parandada ja suhtuda gaasipõletisse suurema respektiga.
Igatahes - kui teil on köök, nälg ning tore seltskond, siis kutsuge mindki vahel punti.