Barcelona by night

Sai siis Barcas käidud koolitumas. Kuna elasin suht kaugel linnast ning lennuväljale sealt ei oleks õnnestunud keset ööd kohe kuidagi jõuda, siis olime sunnitud sõpradega öösel linna peal jaurama.
Aga ilmselt ei ole siin mõtet pikalt seletada sellest, millised olid konverentsi- või muud üldkultuurilis-veterinaarsed elamused (lühiversioon: tore oli) vaid pigem ikka sellest, mida süüa sai.
Öine esimene, ja kulinaarses mõttes peamine, peatuspaik oli üks hästi kohalik restoran. Sinna sai mindud Mariona (sõber, kelle juures ööbisin), Eva (loomaarst, kes samuti Mariona juures elas) ning Mariona sõbraga (kelle nime kahjuks tõesti ei mäleta, kuid kes suutis matkida igasuguseid erinevaid keeli, alates araabiast ja lõpetades eestiga). Need tegelased figureerivad ka juuresolevatel piltidel.

Kulinaarseid elamusi oli mitmeid. Esimeseks ja väga positiivseks olid teod. Tigude tegemise kohta sain erinevaid soovitusi - üks, et ligi nädal aega näljutatakse ning siis soolvette mõneks ajaks; teine, et päev-paar elavad puhta soola peal. Ahjus küpsetatuna oli ikke väga hõrk kraam küll. Mine või suvel ise Saaremaale viinamäetigusid korjama, et katsetada.
Kohalik viis veini manustada oli samuti huvitav. Selleks oli spetsiaalne anum, mis ka pildil näha. Anuma nokast kallati vein sirgelt kurgu suunas minema misjärel anuma nokk eemaldati oma isiklikust nokast võimalikult kaugele. Tulemuseks olid hirmsuured lonksud ning tõsi - ka veini maitse oli teistsugune kui klaasist joomisel. Tulenes see siis suurematest suutäitest või peenikesest joast ja suuremast kokkupuutest õhuga. Mul kui algajal soovitati kasutada igaks juhuks rinnaesise kaitseks pudipõlle, mille funktsioon on iseenesest mõistetav. Õnneks seda vajadust ei tekkinud ning kogu mahlakas neste maandus siiski soovitud kohas minu 31 hamba vahel.
Oli veel mitmeid kohalikke sööke - küll vorste (millest üks oli väga lähedases suguluses meie klassikalise verivorstiga), küll krõbedaks friteeritud aedvilju ja palju muud. Üks huvitav ja väga kohalik toit oli porrulauk (miski eriskummaline sort, mida kasvas ainult sealkandis ning mis tegelikult oma kasinatest maitseomadustest johtuvalt ei olnud ülemaailmset populaarsust plaaninudki saavutada). Kuna see porro oli ise suht maitsetu, siis peamiseks osaks antud toidu juures oli kaste, mille kohta oli selgelt aru saada, et igal kohalikul vanaemal on oma retsept, mis on jäägitult ja eranditult parim. Nagu pildilt näha, vajas ka porro söömine sarnast tehnikat nagu veini manustamine.
Veini ja sööki silmini täis siis kõige lõppu üks Cafe con hielo (no seesama jah, mida ma ikka tikun jooma ja mille jaoks Eestis piisavalt külma jääd ei saa tavaliselt) ning Crema catalana. Viimasest tuleb ehk juttu mõnes järgmises blogis.
Seejärel läksime linna peale "lennukit ootama" - tegevus, mille tulemusel oleks tekkinud isegi soodne võimalus lennukist maha jääda. Õnneks, napilt küll, aga siiski, jõudsin kenasti lennukile. ¡Por arriba, por abajo, por el centro y por adentro! ¡Gracias amigos y hasta luego!