Kohupiimakarask

Kell 23. 25 tuli idee. Ja hakkas tulema teostus.

1 pakk kohupiima

400 ml piima

2 muna

2 tl soola

peotäis suhkrut

2 törtsu oliiviõli

2 kruusi odrajahu

1 kruus nisujahu

küpsetuspulber ununes

aga panin paar teelusikatäit soodat

originaalretseptis oli mingi tegevusjärjekord kah, aga ma loomulikult lämasin kõik kraami Boschi ja lasin segi. Ahi 175 kraadi ning 30-40 min. Ehk saab enne keskööd magamagi.

Leib. Must leib.

[Päris juhise leiad altpoolt. Esimene ots kirjeldab minu esimest leivategu]

Alustad leivategu õhtul kell kuus. Segad juuretise käesooja veega ning lisad jahu nii, et saaks hapukoorjas mass. Paned sooja kohta kerkima, kaetuna märja rätikuga. Arvestad, et jätkad protsessi hommikul. Igaks juhuks vaatad enne magamaminekut kella 11 ajal ja leiad, et suur osa taignast on juba roninud radika vahele ja seinale. Vihastad. Otsustad hakata siiski edasi tegema võideldes unega. Segad taignale juurde soola, tumeda suhkru, suhkrusiirupi ning jahu sedapalju kui mahub. Võtad uue juuretise ära ning paned selle külmikusse. Taigna paned võiga määrit vormidesse ning uuesti sooja kohta kaetuna kerkima. Tunni pärast otsustad, et ei jaksa pikemalt oodata ning teed radikaalkergitust elik paned vormid külma ahju ja ahju soojenema. Kui ahi on jõudnud soojeneda pisut pealt 100 kraadini, otsustad, et ikkagi uni saab võitu ning vaja jätkata hommikul. Võtad vormid ahjust, asetad külmkappi. Hommikul jätkad - võtad vormid külmikust ning avastad, et kõrvale pandud juuretis on oma karbist jalga lasknud (alguses oli umbes 1/3 karbist täidetud). Asetad vormid kuuma ahju ja jätkad protsessi nii nagu algselt plaanitud. Roogid külmiku puhtaks ning raputad ka radika vahelt suurema osa sinna kuivanud juuretisest välja.

Aga tegelikult peaks käima nii:

Tainas: Võtad juuretise ja segad selle 1,4 l käesooja veega, lisad jahu niipalju, et saaks hapukoore taoline mass. Seejärel paned kuhugi sooja kohta, kus ei oleks tuuletõmbust ning katad niiske rätikuga. Hapneb soojas kohas 12-20 tundi. Peale hapnemist lisada 6 tl soola, 200 g tumedat suhkrut, 10-15 cl linnaseekstrakti ning jahu nii kaua kuni jõuad tainast segada (Bosh MUM taas hea sõnaga meenutatud). Kui kõik kokku segatud, võtad juuretise.

Küpsetamine: Vormid määrida võiga, vormidesse panna tainast umbes veerandi ulatuses. Seejärel taas sooja kohta 2-4 tunniks kerkima.

Esmalt küpsetada ahjus 200-210 kraadi juures 15-20 min, siis 200 kraadi juures 40 min, siis 180 kraadi juures 10 min. Kui kasutad elektriahju, siis panna sinna ka veekauss.

Kui leib valmis, võta vormist välja ja pane märjale rätikule ning kata märja rätikuga.

+ või + kilu + pitsike viina ja ongi lõunasöök olemas :) Head isu!

Väike prantsuse tüdruk ja taevalik rasv Gorebelli köögis

Sai siis taaskord üks väike Tallinna tripp visatud. Ega seal Tallinnas suurt midagi toredat polegi, aga nende väheste toredate asjade hulgas on näiteks Gorebelli köök, kus varemgi hullamas käidud. Sedakorda oli teemaks Portugal, kuivõrd septembris sai nimetatud riigist üks portvein kaasa haaratud. Et portvein üksinda ei kurvastaks, tuli talle kaaslaseks tekitada midagi portugalipärast. Ja kindlasti on seda Francesinha (tõlkes: väike prantsuse tüdruk). On's see kiirsöök või mitte, on igaühe enda otsustada. Retsept pole keeruline ning sisuliselt on tegu "jäätmekäitlustoiduga". Suurim saladus on Molho elik soust, mille kohta kindlasti oskab iga portugallane ütelda, et vaid tema vanaema teeb seda ainuõigesti.
Kuna ma ei olnud teadlik, milliseid "jäätmeid" Gorebelli külmkapist leida võib, võtsin kõik vajaliku poest.
Tegu iseenesest lihtne:
Saiaviilude (antud juhul röstisin kihtideks lõigatud Ciabattat) vahele tuleb panna vorsti, sinki, liha (siinkohal veise piprasink, röövliribilt kraabitud liha, suitsuvorstikesed) ning katta kõik juustuga.

Seejärel valmistada Molho. Koostisosade nimekiri tundub pehmelt öeldes eee.... huvitav. Kokkusegamise käigus toimub ka midagi eee.... ootamatut (keemiaga kokku puutunud kujutavad ilmselt ette, millest jutt käib, ülejäänutele väike üllatus). Koostisosad:

1 spl küpsetuspulbrit
1 dl piima
1 õlu (ma kasutasin 0,3 l Morettit)
1 sorts (umbes väike klaas) portveini või brändit
1 spl margariini
2 loorberilehte
2 spl tomatipastat
piri-piri või tšilli vastavalt maitsele
1 lihapuljongikuubik

Kogu kraam potti ning keeta sobivalt paksuks (jättes piisavalt vedelaks - eks igaüks võib ise katsetada, mida see tähendab).

Ahi 170-180 kraadi peale, juustuga kaetud saiad sügavapõhjalistesse ahjukindlatesse taldrikutesse, Molho peale ning küpsetada nii kaua, et valmis saab.

Ning midagi magusatki peab ju ühes kaunis päevas olema. Ja veel parem, kui selle tegemine on lihtne.

Touchinho Do Ceu - Jumalik rasv (Rasv pidi nimetuses olema vanast ajast, kui selle retseptis kasutati tegelikult rasva. Kindlasti ei saa see maius paksuks ajada, sest kaloreid seal ju praktiliselt pole.)

300 g suhkrut
100 g vett

Keeda siirup piisavalt paksuks nii, et hakkab lusika külge venivalt kinni jääma.
Lase siirupil pisut jahtuda (jee ma lasin) ning sega sellesse

200 g värskelt jahvatatud mandleid
3 munakollast

Keeda aeglaselt tulel veel pisut paksemaks (siinkohal võib soovija lisada ka pisut kardemoni) ning kalla kraam rasvatatud koogivormi. Koogivorm 170 kraadisesse ahju 45 minutit. Lase jahtuda. Naudi.


Ja suured tänud Goretexile kenade piltide eest! Teretulemast minu kööki järgmisel korral šušit tegema!

Sai. Lihtsalt Sai. Lihtne, aga hea sai

Keegi küsis, et miks ma midagi siia kirjutanud ei ole viimasel ajal. Või oli see hääl mu enda peas...
Igatahes katsun selle vea korvata.

Vahel ei viitsi poodi minna, aga tahaks saia. Siis tuleb ise teha. Ja see on uskumatult lihtne:
2 pärmi
Tsipa suhkrut (no 40-50 g vast)
Pisut soola (teelusikas-poolteist)
Törts võid
1 muna
600 g jahu
300 g vett

See tavaline Boschi jutt ja siis ahju. 180-200 kraadi, 20-30 minutit. Võid peale ja nautima. Või siis lased paksu viilu veel ahjus pealt krõbedaks, mökerdad marmelaadi peale ja nautima. Või naabrimehe toodud põdravorsti (meil siin naturaalmajandus - vorsti vastu haug :P) ja nautima. Nautige!

Saksa kirsitort

Keegi saab sellisegi veel selle aasta sees (vihje: homme). Loodan, et ka mina maitsta saan.
Sisu:
Kirsikompott - tunde järgi, aga ilmselt umbes pooleliitrine
2 spl suhkrut
1 spl kartulitärklist
törts konjakit
Tainas:
150 g võid
2 dl suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
4 muna
1 dl nisujahu
1 dl mannat
1 sidruni koor, riivitud
1 sidruni mahl
500 g hapukoort
2 tl küpsetuspulbrit

Sepistus: kompotivedelik, suhkur, konjak ja tärklis keema, siis pott tulelt ära ning kirsid sisse. Sega, jahuta (taas külmik, vaeseke!)
Või, suhkur, vanillisuhkur MUMmi, kohevaks vahuks. Lisada munad, jahu, manna, sidrunikoor ja -mahl, hapukoor ning küpsetuspulber.
Pool taignast määritud-jahustatud koogivormi, peale kirsivärk nii, et päris vastu serva ei lähe. Peale ülejäänud tainas ning ahju 175 kraadi ja 1,5 tundi. Tehtud. Eks siis paistab kuis maitseb.

Aastavahetus läheneb, rannahooaeg kaugel :P

Midagi isetehtut (kommiretseptid elina blogist):

Valge komm:
1 dl 10% koort
1,5 dl koorepulbrit
1 tl vaniljesuhkrut
3 sl suhkrut
1 sl võid
3 dl kooritud mandleid
2 sl tuhksuhkrut
5 küpsist

Tegemine: koor, koorepulber, vaniljesuhkur, suhkur ja või kokku ning hetkeks keema, seejärel külmkappi (mul vahel isegi kahju mu külmikust, mis peab kohati taluma kuumasid asju). Mandlid, küpsised ja tuhksuhkur rällakaga pudiks ning kogu kraam kokku segada. Siis veeretad kommid ja soovi korral pulberdad mandlipuruga

Must komm:
1,5 dl piimapulbrit
0,5 dl 10% koort
1 dl Nesquicki kakaojoogi pulbrit
1 dl hakitud mandleid
50 g võid
1 tl vaniljesuhkrut

Valmistamine sisuliselt nagu eelmistel. Kui tahad, võid neid komme nimetada väikesteks obaamadeks :P

Ja kõvasti trenni tehes saab kevadeks jälle kannud korda.

Nigel jõul. Nigella šokolaadikook aka Kõõmane Neeger

Jooksin ükspäev poes kokku sõpradega, kellest siingi on juttu olnud. Nad uurisid, et miks pole ammu midagi postitanud, kas olen kokkamise alltogether maha jätnud. Tegelikult pole lihtsalt olnud jaksu kirjutada, tempo ikka kiire nagu tavaliselt. Või pole olnud inspiratsiooni.
Inspiratsioon tuleb erinevatest kohtadest ja emotsioonidest. Näiteks on olnud paremaid jõule. Ja kindlasti tuleb neid veel.
Aga nigelad jõulud saab ehk pisut paremaks šokolaadiga. Võimalik, et seepärast saigi valitud Nigella šokolaadikook. Tegelikult muidugi ka valikutel palju põhjuseid, mida alati oskagi lahti mõelda. Igatahes selline ta siis sedakorda sai (õigemini - loodetavasti saab, sest hetkel veedab kook just aega vesivannil). Retsepti võimalik leida mujaltki, aga laisk ehk ei viitsi hakata netis tuulama. Seega, soovijatele soovitus:
Põhi:
1 pakk purustatud küpsiseid (180g)
50 g võid
1 spl kakaod
Täidis:
200 g tumedat šokolaadi
400 g toorjuustu
2 dl suhkrut
1 spl vaniljekastme pulbrit
3 muna
3 munakollast
1,5 dl hapukoort
1 tl kakaod
Kaste:
100 g tumedat šokolaadi
1,5 dl vahukoort
1 tl suhkrusiirupit

Põhja valmistamine: kõik kraam kokku (meenutan hea sõnaga Bosh MUMi) ning koogivormi ühtlaselt vajutatuna. Koogivorm tuleb esmalt katta väljast toidukilega, seejärel alufooliumiga, et hiljem vesivannil vett sisse ei lekiks. Õppisin omast veast, et lihtsam see pakkimine teha ära enne kui põhja vormi sisse panna. Muidu oht põhi põrandale kallata.
Täidise valmistamine: toorjuust, suhkur, vaniljekaste pulber MUMis segi, seejärel juurde munad, munakollased, hapukoor ning lõpuks sulatet šokolaad, mille sisse segatud ka kakao. Täidis kalla koogipõhjale ning pane keeva veega täidet vesivanniga ahju (175 kraadi). Küpseta kuni servad peaaegu jäigad ning keskosas veel õrna loksumist märgata. Siis kook ahjust välja ja öö üle külmkappi.
Kaste valmistamine: šokolaad, vahukoor ja siirup ettevaatlikult sulaks ning lase pisut jahtuda. Kalla kaste külmast võetud ning mõnda aega toatemperatuuril olnud koogile, mille oled eelnevalt asetanud serveerimisalusele.

Kauneid jõule ja armastage oma lähemaid!

Mida meenutab teile sõna "suvi"? ... Kala [heldinult, mõtlikult]

Arvate, et olen üle aasta nälginud?! Aga ei, lihtsalt olen nii palju söönud, et pole jaksanud kirjutada teile, et mida ma siis söön. Kuid kevadel sai end taas käsile võetud ja millegi muuga tegelema hakatud peale ratta mahamüümist. Nimelt tänu Anta innustamisele sai taas eneselämmatamisega tegelema hakatud. Praeguseks hetkeks 5.13 - oleks ajud oleks kahjustus. Õnneks seda muret pole.

Kuid mida teha kui Saadjärves üle 22,8 m sügavust kohta üles ei leia? Loomulikult tuleb osta harpuunpüss ning hakata neid tulistama, kellel külas saab käidud. Kusjuures pean piinlikkusega tunnistama, et Saadjärves kalu lastes ei teadnud veel, et seal peab eriluba olema. Õnneks ei saanud seda teada rahakoti kaudu vaid sel valutumal meetodil, mispeale kolisin teistesse järvedesse üle ning Saadus käin vaid sügavusi vallutamas.

Aga selline kalapüügimeetod teeb ikka tuju heaks küll - olen mina varem küll õnge leotanud, küll lanti loopinud, kud juba mõne esimese korraga sain kokku rohkem kala kui ilmselt varem kogu elu jooksul. Ja milline valik - täna tahaks ahvenat.... aga palun; täna võtaks haugi... pole probleemi jnejne.

Nüüd kallis lugeja juba arvab, et olen blogi suunitlust muutnud ja teinud sellest miski kalapüügiloo. Aga võta näpust - ikka köögihai (kusjuures need, kes on arvanud, et blogi nimi "koogihai" tuleb sõnast "kook" on eksinud rängalt. Ikka nimi selline vaid põhjusel, et internet täpitähti ei tunnista.

Aga nüüd siis paar sõna asjast kah:

1) Ahven - suitsutatult ilmselt parim. Kahjuks ei luba meie korteriühistu eeskirjad isegi konditsioneeri seina külge kruvida ning ei hakka katsetama, mida nad arvaks suitsuahjust prantuse rõdul. Seega tuleb ahven hoopis fileerida, maitsestada, paneerida, süüa. Ja maitsestamisjuhendeid ma siinkohal ei hakka andma - maitse asi, ju nõu. Aga võin vihje korras öelda, et olin sunnit ostma suure purgi Santa Maria kalamaitseainet (aga loomulikult pole see ainus mida kalale lisada)

2) Haug - pea, saba, uimed otsast; maitseained, sool, sidrunimahl/-lõigud, hapukoor sisse, fooliumisse ning ahju (~200 C, pool tundi, sõltub pisut kala suurusest). Kui haugi on prii pärast käes, siis pole vaja mingid riisi, kartulit või muud lisandit raiskamagi. Õlut muidugi natuke võib ikka kulutada söögi kõrvale.

3) Linask (seda ma nüüd ostsin küll turuväravast ühelt vene aktsendiga mehelt, mitte ei toonud ise, sest me kõik ju teame, et linaskit ei tohi enne 20. juulit tulistada :) - vot see on Kala. Kohe väääga suure "K"-ga. Fileeri ja paneeri - võrratu. Igaks juhuks on otstarbekas kinnitada söömise ajal keele ots haaknõelaga põse külge, et kogemata keel alla ei läheks. Raudselt parim kala, mida seni olen söönud. Eile tegin aga hoopis ahjus ja fooliumis. Ilmselt peab ta pisut pikemat aega veetma ahjus kui havi, aga 30-40 min vahemikku peaks seegi aeg jääma. Ning et ootamise aeg hirmsat nälga peale ei ajaks, võib ju ooteks praadida paar ahvenafileed, kes kogemata kah järvest kaasa tulid. Nii lihtsalt kokkamise aegse veini kaaslaseks.

Ilmselt tähelepanelik lugeja märkas, et haugi pea ja muud varuosad jäid veel ripakile. Õige. Nendest aga saab suurepärase puljongi, mis sügavkülmas ootab raskemaid aegu (teadjamad teavad minu jahedat diplomaatilist suhet suppidesse), mil majanduskriisi tingimustes või jääkaane tekkimisel järvedele pole võimalik tahkemat tükki saada. Ka on mõned mõtted, milleks võiks sobida selline kena haugipuljong, kuid sellest ehk edaspidi.

Harrastuskalastaja ei tohi müüa oma püütud kala. Aga kuskil pole kirjas, et harrastuskalastaja sõbrad ei tohi olla sunnitud ka aeg-ajalt kala tegema :P

Ahjaa, lisandid. Nagu juba väiksena olen deklareerinud, ei ole mõtet vorstivõileva juurde leiba raisata. Nii ka kalaga - kui teda ikka jätkub (no ja näiteks eile lõunapausi ajal pooleteistkümne tunniga püütud kolmest ja poolest kilost peaks ju ikka natuke jätkuma kah) - pole vaja hakata laristama nende lisanditega. No mõelge ise - suvise grillimise ajal ei hakka ju herkuloputru sööma: ikka üks korralik ribi ja väike õlu kõrvale. Aga kui keegi tahab hirmsasti snoobitseda, siis näiteks eile leiutasin väga toreda riisilisandi. Ja sain värskendava õppetunni omaenda väitele - ära kunagi anna nime söögile enne, kui see valmis on. Nimelt plaanisin teha "pronkslehe-õuna-paprika riisi", aga tegemise ajal plaan pisut muutus (eiei, sugui mitte valge veini tõttu, vaid lihtsalt juhuslikult leidsin laual kuivamas vajaliku koostisosa) ning lisandi nimeks sai hoopis "pronkslehe-õuna-piparmündi riis". Koostisosad võite ise ära arvata :P . Ja samuti võite ise katselisel teel teada saada, millistes vahekordades koostisosasid panna tuleb. Igatahes võin kinnitada, et hea sai. Väga hea.

Allveekalastusel on veel mitmeid häid omadusi: *ravib unehäireid (kui neid peaks olema - minul neid pole, kuid peale paaritunnist küttimist olen ennastki leidnud rammestunult tugitoolis tukkumas); * suurendab söögiisu (ehk teisisõnu muudab toite maitsvamaks - kuigi olen kõiki eelnimetet toite kindluse mõttes maitsnud ka järgmisel hommikul, veendumaks, et suurenenud söögiisu pole ainus ega peamine maitsvuse põhjus).

Ning ka halbu külgi: * kaal kipub kaduma ning on oht, et peate hakkama väiksemaid riideid soetama :P Nii on mulgi paar uut püksirihma seni kasutamata auku leidnud endale rakenduse; * eks aegajalt mõningasi investeeringuid on kah vaja kui näiteks noole põhjamudasse kaduma lased või peale linaski silitamist (kuna teda ju praegu püüda ei tohi) nuga libeda kinda tõttu sinnasamma põhjataimestikku kaduma läheb ;)

Äraspidine rabarbrikook

Taas olnud tükk tühja maad. Mitte, et ma midagi küpsetanud poleks, aga lihtsalt arvutisse ei ole viitsinud sisse toksida. Ja tegelikult on see kevadine periood olnud köögiski üsna vaikne. Eriti nüüd, kus juba ilm kannatab maanteele kolida :P
Aga sai siis käidud maal ja loomulikult sealt päris tühjade kätega tagasi ei õnnestu tulla. Eriti siis, kui sealsed olid kokku lugenud, et mitu erinevat söödavat ja söödamatut taime neil territooriumil leidub (no eks hobisid ole igasuguseid meil kõigil ja ega siis teised peagi kõigist neist alati aru saama).
Nagu tähelepanelik lugeja juba sissejuhatuse ja pealkirja kombinatsioonist aru on saanud, sain kaasa sealt rabarbreid. Kusjuures keegi lubas neist koogi valmis sepistada, aga paratamatult kui minu papüüruskuivas korteris rabarber ikka laual lebab päevakese, siis hakkab kolinal ää' närtsima. Ja nagu natuke oletasingi, olin see ikkagi ilmselt mina, kes selle koogi kallale peab asuma. Kuna kuugel on minu sõber, siis sümbioosiks sain kokku järgmise üllitise:
100 g võid
200 g fariinsuhkrut
ebamäärane kogus mandlilaaste
piisav kogus rabarbritükke
100 g jahu
1 dl suhkrut
2 muna
1 tl vanillisuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit

Vorm võiseks, osa fariinist põhjale raputada, rabarber peale, ülejänud fariin takkapihta. Suhkur võiga vahule, siis munad sekka ja viimaseks kokkusegatud kuivained takkapihta. (Ja taaskord tänan ma Boschi disainereid). Tainas koogivormi rabarbritükkidele peale ja 175 kraadisesse ahju. Enne koogi vormist väljavõtmist tuleb teisel ilmselt ka tsipa jahtuda lasta. Aga seda ma paraku veel ei tea, sest kook hetkel veel küpsemas ja mina siin blogistamas ja väikest veiniklaasi tühjendamas. Aga lõhn juba lubab...

Pähkli-, sidruni- ja aprikoosi-mandlikoogid. Ja muidugi Suave.

Nii, vahepeal taas pikalt aega edasi kerinud ning ilmselt selle lehe maias vaataja mõelda jõudnud, et ma köögis möllamise maha jätnud. Tegelikult pole asi sugugi nii hull - lihtsalt vahepeal pole olnud mahti-jaksu siia kirjutada. Ja fotokaski oli tühi ja akulaadija töö juures. Ja ma külman'd ja kärss kärnas kah veel pealekauba.
Nüüd siis aga vanu võlgu likvideerima. Esimesed kaks kooki said sepistatud selleks okasiooniks kui tööjuurerahvaga sai suusatamas käidud. Ehk teisisõnu Kalmer käskis. No okok, ei käskinud vaid palus tungivalt. Aga ega ma talle seda palumiserõõmu pikalt pakkunudki. Nii saigi kohe kaks üllitist üllitatud.

Pähklikook:
200 g suhkrut
4 muna
200 g pähkleid
3 sl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 sidruni riivitud koor

Tegemine ülilihtne - suhkur ja muna vahtu, ülejäänud kraam juurde (loomulikult pähklid purustatuna) ning ahju 180 kraadi ja 50 minutit.

Sidrunikook:
4 muna
1 klaas suhkrut
200 g võid
2 sidruni mahl ja riivitud koor
törtsuke piima
300 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Munad suhkruga lahti-vahtu kloppida, lisada sulatatud või (no muidugi, arvake kas hakkasin sulatama või lasin lihtsalt miksriga sekka :P), sidrunimahl ja riivitud sidrunikoor. Jahu segada küpsetuspulbriga ning segada ettevaatlikult taignale (maakeeli - kalla lihtsalt jahu miksrisse juurde) ning asi määritud koogivormi ning 200 kraadisesse ahju kuni kuldpruuniks saamiseni. Ilmselt 30-40 minutit, aga kella ma tõesti unustasin vaadata. Kiire oli kah juba suusatama minekuga ja seetõttu ilmselt ahjugi pisut kuumemaks panin. Aga iseenesest suhteliselt lollikindel kook, mis lihtsalt välja tuleb.

Võimalik, et eelmised koogid söödi kiiresti ja isukalt ära seetõttu, et olime suusatamas ning energiakulu keskmisest suurem. Võis siis ka sellepärast, et nad enam-vähem head said.

Ja siis tuli naistepäev. Oli stendile ilmunud teave selle kohta, et naised on meie töö juures 4,6-kordses ülekaalus ja nõuavad pidu. Minu visuaalse ekspertiisi tulemusel võin kindlalt väita, et see ülekaal on ainult arvuline, sest näiteks Kalmeri, Kavaku ja minu ülekaaluga võistlejat ei ole neist õigupoolest kellestki. Aga mine tea, äkki võrdlesid hoopis Uve ja Raineriga.
Igatahes meeste 4,6-kordse alakaalu kompenseerimiseks tegin üritusele kaasa kaks kooki. Üks oli mu salarelv Napoleonikoogi näol ning teiseks sai tehtud Suave-kook. Suave võiks inglise keelde tõlkida "smooth". Eesti keeles sobivat vastet ei oska kohe peakkudagi. Äkki "mahe", aga mõrushokolaadiga tehtud kooki see sõna ju kõige paremini ei ilmesta. Kui mõni lingvist juhtub seda rida siin lugema ning tahaks pakkuda mõnd sõna, siis on nad teretulnud seda tegema. Eriti kui sepistavad selle koogi ise valmis ja maitsmise tulemusel leiavad sobiliku sõna.

Suave-kook:
3 õuna
100g sarapuupähklit
250 g tumedat shokolaadi
150 ml vahukoort
3 munakollast
1 spl maisitärklist
3 munavalget
50 g mett
tuhksuhkur
jahvatatud kaneel

Õunad ja pähklid tükkideks.
Vahukoor keema ning kalla tükeldatud šokolaadile.
Vahusta sekka munakollased ja tärklis (väldi tükke).
Lisa mesi munavalgetele ning vahusta.
Lisa väike kogus munavalgevahtu leigele kooresegule (alguses vispliga) seejärel ülejäänu segades.
Võia koogipann. Kalla sinna kooresegu, seejärel õunad-pähklid. Enne küpsetamist puuderda tuhksuhkru ja kaneeliga. Ahjus ca 25-30 min.
Jahuta maha ning eemalda vormist alles leigena.

Selle koogi juures peab arvestama, et tooreks jäämise ja kõrbema mineku vahel on vaid umbes 2 sekundit. Aga kui isegi läheb pisut kõrbema, siis pole hullu, kuna tegu ju tumeda shokolaadiga. Kui kõrbemaminek maha vaikida, siis vaid üksikud seda tähele panevad. Ülejäänud arvavad, et ongi sellise huvitava maitsega.