Sacher kook

Kunagi aegade hämaruses tegin ka Sacherkooki. Maitsev sai. Kuna täna meil töö juures õhtul väike istungjärk, siis tuligi mõte teha uuesti. Kuna vana retsepti olin kindlasse kohta ära salvestanud, ei leidnudki teda üles ning GIYF nagu tavaliselt. Leidsin mitmeid retsepte ning katsusin taaskord kuldset keskteed rakendada. Tulemus järgmine:

130 g võid
130 g tumedat shokolaadi
100 g tuhksuhkrut
6 muna
80 g suhkrut
130 g jahu
aprikoosimoosi
100 g tumedat shokolaadi
1 dl vahukoort

Või ja tume shokolaad sulatada veevannil. Munakollased tuhksuhkruga vahtu. Jahtunud shokolaadivõi sinna sekka. Munavalged vahtu, tavaline suhkur sekka. Ja kraam taas suurde segamisnõusse ning segi. Lisada järkjärgult jahu.
Ahi 160 kraadini. Segu eelrasvatatud koogivormi ning 60 min ahju. Valmis kook ahjust välja ja jahtuma (mu vaene külmkapp ei oska enam küll midagi asjast arvata - alalõpmata on ta sunnitud enda uksest mingeid tulikuumasid tegelasi sisse laskma; ja minu õnneks on tegu sulatamist mittevajava külmikuga).
Kook pika noaga pooleks ning alumisele kihile aprikoosimarmelaadi peale. Ülemine pool peale tagasi ning seejärel glasuuriks sulatatud shokoolaadi ja vahukoore segu peale. Veelkord jahtuma ja siis sööma.

Pärmitaignasai

Sedakorda tuli kiusatus peale ning tahtsin teha pärmitaignast saia. Tegingi. Ja sai nii hea, et ei jaksanud oodata jahtumist ning sõin 2/3 kuumana ära.

Iseenesest lihtne asi teha:

600 ml jahu

2 tl soola

2 pakki kuiva pärmi

2 klaasi sooja (45 kraadi) vett

2 spl fariinsuhkrut

Jahu, sool, kuiv pärm kokku segada; fariinsuhkur lahustada vees; segada kogu krempel tainaks. Tainas peab olema kleepuv, vedel, kuid mitte supjas.

Tainas eelnevalt õlitatud leivavormi ning pealispind ühtlaseks. Lasta seista tund-poolteist, kuni kogus umbes kahekordistunud ning seejärel ahju 200 kraadi juurde. 25 min möödudes kontrolli olukorda ning pööra teine külg ning jätka kuumutamist 15 min. Seejärel kook ahjust välja ning lase jahtuda. Või nagu mina tegin - ära lase jahtuda vaid hakka kohe nautima.

Võrratu krõbe koorik on peal ning hästi avarad mullid sees. Keel läks alla tükkis täiega :)

Maasika-sidruni biskviitkook

Vaja külla minna. Vaja midagi kaasa haarata. Pole midagi lihtsamat - tee kook. Näiteks biskviitkook, mis siis, et elus esimene. Tegelikult polegi ju biskviitkoogis midagi eriskummalist:
4 muna
1 dl suhkrut
1 dl nisujahu
1 dl maisitärklist
1 tl küpsetuspulbrit

Munad suhkruga vahuks. Sega omavahel jahud ja küpsetuspulber ning sega kogu kraam omavahel kokku. Ahju 175 kraadi juurde 30-35 min.
Ülaltoodud kogus ca 20 cm läbimõõdule.

Vahekiht:
200 g kohupiima
2 muna
3 sl suhkrut
2 sl jahu
natuke maisitärklist
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
1 sidruni koor
1 sidruni mahl

Lõika biskviit pika noaga pooleks ning immuta alumine kiht mõõdukalt maasikasiirupiga. Vala peale vahekiht ning pane ahju 190 kraadi juurde 30-35 min.

Glasuur

100 g suhkrut
maasikasiirupit

Sulata-lahusta suhkur maasikasiirupis ning olles pannud koogile ülemise osa peale tagasi, kalla siirup ühtlase kihina koogile. Lase jahtuda ning hakka sööma.

Aastavahetuse pidusöök

Kui tavaliselt ikka öeldakse, et aastavahetusel peab olema vähemalt seitse erinevat sööki ning millestki ei tohi puudust tulla, siis nii see sedakorda meil ka oli. Algatuseks istusime Raineriga hetke internetis ning vaatasime erinevatelt retseptilehtedelt mõningase kuhja retsepte, mis võiksid sobida aastavahetusele, seejärel tegime shopinglisti valmis ja siis poodi. Shopinglisti, muide, on hea teha excelis, kuna olles sisestanud iga retsepti koostisosad ühte veergu saamegi selle veeru tähestikulise sorteerimise järgi kena poenimekirja, milles erinevates retseptides korduvad toiduained on kenasti üksteise järel ilma, et oleks ohtu mõnda asja ülearu osta.
Kuna pidusöök tuli vägagi külluslik (mis tegelikult tähendab, et me isegi kõike plaanitut valmis ei teinudki), siis ei hakka vast siinkohal igast toidust detailselt eraldi rääkima, kuid eriliselt tahaks ära mainida Raineri sepistatud sealiha, ning huvitavate kogemustena isetehtud pelmeenid (mille söömiseni, tõsi küll, jõudsime alles hommikul) ja pliinid sibula ja kalamarjaga.
Retseptid aga on siin:
1. Pelmeen
Valmistusained
TAIGEN:2 kl jahu1 muna3/4 kl vettnoaotsatäis soolaTÄIDIS:180 g pehmet loomaliha180 g sealiha120 g pehmet lambaliha50 g võid2 g muskaatpähklit2-3 sl rõõska koort1-2 mugulsibulatsoolamusta pipart
Valmistusviis
1. Sõelu jahu lauale ja moodusta jahust koonus. Tee käega koonuse otsa lohk, kuhu lisa vesi ja pool muna. Muna võid enne lahti kloppida, et oleks lihtsam poolitada.2. Sõtku kätega taigen ja jäta 20-30 min seisma. Kata taigen rätikuga, et see ei kuivaks.3. Aja lihad koos või ja muskaatpähkliga kaks korda läbi hakklihamasina, lisa sool, pipar ja koor ning peeneks hakitud sibul. Sega kõik hoolikalt läbi.4. Vooli taignast u 3 cm läbimõõduga vorstike ja lõika sellest 2,5 cm jupid. Rulli taignajupid õhukeseks ümmarguseks taignaleheks, tõsta peale 1 tl täidist. Kinnita jahu abil taigna servad nii, et alguses moodusta poolkuu kujulised pelmeenid. Kui servad on hästi kinnitatud siis ühenda omavahel poolkuu otsad nii, et üles poole jääb pelmeeni paksem, täidisega osa.5. Kui kõik pelmeenid on valmis siis tõsta need kohe jahuga ülepuistatud aluse peale ja määri järgijäänud munaga. Kui soovid võid nad seejärel sügavkülma panna.6. Pelmeene keeda soolakas vees kuhu võid maitse järgi lisada musta terapipart. Võid valmistada pelmeene ka auru peal.

2. Baklažaanirullid
Valmistusained
2 baklažaanisoola2 sl toiduõli150 g viiludeks lõigatud sinki1 punt basiilikut200 g (mozzarella) juustu1 sibul1 sl õli1 prk purustatud tomateid omas mahlas (u. 400 g)1 sl tomatipüreed½ tl suhkrutveidi cayenne- või chillipipart
Valmistusviis
1. Pese baklažaanid. Lõika need pikuti umbes 1 cm paksusteks viiludeks.2. Laota baklažaaniviilud võipaberile või lauale. Riputa neile soola ja lase umbes 20 minutit seista. Kuivata viilud majapidamispaberiga.3. Kuumuta pannil õli. Prae baklažaaniviile kummaltki poolt umbes 2-3 minutit. Tõsta need majapidamispaberile.4. Aseta igale baklažaaniviilule singiviil ja leht basiilikut. Keera rulli.5. Lõika juust viiludeks. Kinnita juustuviilud hambaorgiga rullidele.6. Koori ja haki sibul.7. Küpseta sibul õlis, aga ära pruunista. Lisa purustatud tomatid omas mahlas ja tomatipüree. Keeda kastet umbes 15 minutit.8. Maitsesta kaste suhkru ja cayenne pipraga.9. Kalla kaste sügavamale vaagnale. Tõsta baklažaanirullid kastmesse. Kaunista basiilikuga.Hüva nõu:Baklažaanid võib asendada suvikõrvitsaga.
3. grillitud tortillad
Valmistusained
8 tortillat4 sl pestot100 g mozzarella juustu8 päikesekuivatatud tomatit
Valmistusviis
1. Haki juust kuubikuteks ja lõika tomatid väiksemateks tükkideks.2. Sega pesto, juust ja tomatid. Määri segu neljale tortillale laiali.3. Tõsta peale teine tortilla ja grilli 5 minutit.4. Lõika noaga seibideks ja serveeri.

4. Lavaširullid
Valmistusained
1 lavash1 tops (150 g) sulatatud juustu Merevaikvärsket kurkitomatitsinki (vorsti)salatilehti
Valmistusviis
Määri lavash sulatatud juustuga. Kata salatilehtedega, kurgi-, tomati-, singi- või vorstiviiludega. Keera tihedalt rulli. Lase jahedas seista umbes 30 minutit.Lõika terava noaga viiludeks ja serveeri.
5. Lõhe-toorjuustu suupisted
Valmistusained
külmsuitsu lõhe fileed (1 pakk Marwel)klassikalist toorjuustu (1 pakk Exquisa)1 kuldne röstsai1 sidrunrohelise salati lehti
Valmistusviis
Rösti sai ja lõika kaheks kolmnurgaks. Peale määri toorjuustu. Pane saiale salatileht. Nüüd lisa lõhefilee jakõige peale pool viilu (hästi õhuke) sidrunit.

6. Pliinid
Valmistusained
25 g pärmi (1/2 pakki)5 dl piima2 munakollast2 dl tatrajahu2 dl nisujahu1/2 tl soola3 sl hapukoort2 munavalgetPRAADIMISEKS:võid või margariiniSERVEERIMINE:u. 250 g kalamarja1 hakitud sibul1 hakitud punane sibul2 dl creme fraiched või hapukoort
Valmistusviis
1. Pane pärm kaussi.2. Soojenda piim (+37°C). Kalla natuke piima kaussi. Sega, kuni pärm on lahustunud.3. Lisa munakollased, mõlemad jahud, ülejäänud piim ja sool. Sega taigen ühtlaseks.4. Kata kauss kinni ja lase taignal kerkida toatemperatuuril umbes tund aega.5. Sega hapukoor taignasse. Klopi munavalged kõvaks vahuks ja sega ettevaatlikult tõstes taigna hulka.6. Kuumuta koogipannil veidi rasva. Tõsta pannile iga bliini jaoks 1,5 sl taignat.7. Kui bliin on kerkinud ja pind tahkunud, keera see ümber.8. Serveeri kohe. Lisandid pane väikestesse kaussidesse, nii saab igaüks valida endale meelepärased lisandid.Hüva nõu:Pidulikel õhtusöökidel pakutakse pliinidega õiget kaaviari. Tavaliselt kasutatakse lõhe-, siia-, rääbise- või lutsu marja.

7. Šampinjonid sinihallituse ja peekoniga
Valmistusained
4 suurt shampinjoni100 g sinihallitusjuustu4-6 viilu suitsupeekonit (sõltub seene ja singi viilu suurusest)
Valmistusviis
1. Puhasta seened ja eemalda varred.2. Täida seenekübarad juustuga ja keera peekon ümber.3. Paki seened fooliumisse ja grilli u. 5-10 minutit.Tõeline kaloripomm, kuid väga maitsev.
8. Teeforell
Valmistusained
400 g forelli (2-le inimesele) veidi musta puru teedveidi õli või võid1 sidrunsoolatillisidruni pipart või tavalist pipart võib ka ilma piprata
Valmistusviis
1. Kuumutada õli/või pannil.2. Õli sisse raputada musta tee puru (õrn kiht pannile)3. Maitsestada forell soola, tilli ja pipraga ja panna pannile.4. Samal ajal kui forell pruunistub pigistada forellile sidruni mahla.5. Teiselt poolt pruunistada ja maitsestada tiba soola ja pipraga. Praadides mitte panna kaant peale.6. Serveerida riisi või nuudlitega, soovi korral teha hapukoore kastet juurde.

HEAD UUT AASTAT!

Kookosekoogike

Kirjutades seda pealkirja, avastasin, et eesti keel on ikka ilus - nii palju täishäälikuid :)
Aga kui tahta peenutseda, siis selle sama asja nimi prantsuse keeli kõlab "Rochers à la Noix de Coco". Ega seegi nimetus halvem ole.
Ja mis kõige olulisem, on ikkagi sisu. Ja nagu teada on kõik geniaalsed asjad ülimalt lihtsad. Nende rosheeride (tegu on kõlalise algupäraga verbiga) retsept on järgmine:

250 g maitsestamata kookoshelbeid
3 munavalget
180 g suhkrut
näpuotsatäis soola

Kõik asjad kahvliga kokku segada (no jah, loomulikult sobib Bosch MUM 46R suurepäraselt kahvli asemele :) ning teha kuulideks. Mina kasutasin vormimise lihtsusatmiseks mokakohvi kannu sisest kohvihoidikut, ja sellel kujul olid omad eelised - vaata piltidel kauneid päevitanud servi.

Retsept pärineb algupäraselt sellisest kauni pariislanna blogist nagu Chocolate & Zucchini. Soovitan julgesti seal ringi vaadata, usun, et maiasmokad ja teisedki toidulemmad leiavad sealt üht-teist huvitavat.

Ja korraks veel tagasi tulles oma rosheeride juurde - järgmisel korral katsetan neile teha ka veel miski glasuuri. Vaimusilmas näen sellist topeltshokolaadiglasuuri, mille vooder on valgest ja pealiskiht tõmmust shokolaadist. Eks näis, kas see mul ka järgmise tegemise hetkel sellisena vaimusilmas.

Virsiku-sidrunikook

Taas on rõõm minu kööki jõudnud. Nimelt tegin endale jõulukingiks köögikombaini. Selline ost oli juba pikemat aega plaanis, aga kiirendas seda ostmiseprotsessi sundolukord - nimelt jooksutasin enda varasema saumikseri ühe segaja kokku.
Üldiselt suhtun köögikombainidesse mulle omase mõõduka skepsisega - kõige suuremaks probleemiks pean ebamugavat puhastatavust. Mitte et ma nüüd mingi hirmus hügieenifriik oleks, aga ikkagi. Ostsin endale aga Boschi MUM 46R, mis väeb välja selline: http://tinyurl.com/y7jz9e . Ja vot on tore riist. Julgen juba paari esimese katsetuse järgi soovitada.
Aga nüüd siis asja juurde. Teemaks sidruni-virsikukook. Tegu ulatusliku modifikatsiooniga sõber Luca sidrunikoogiretseptist. Eks selle originaaligi plaanin millaski ära proovida, eriti nüüd kus koogiküpsetamine oluliselt lihtsamaks muutunud.
Seega lubage esitleda: sidruni-virsikukook
175 g jahu
125 g võid
40 g suhkrut
1 spl külma vett

Virsikupoolikud
1 pk kohupiimapastat
3 muna
5 spl suhkrut
3 spl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
2 tl vaniljesuhkrut
3 sidruni mahl
2-3 sidruni kooreriivitis

Esimesed asjad moodustavad põhja ning nendega on äärmiselt lihtne: kõik asjad Bosch MUM 46R sisse ja segunema. Ahi 200 kraadini, koogivorm õliseks, segu sisse ning paarikümneks minutiks ahju, kuni kuldpruun.

Teised asjad moodustavad pealse. Siin tuleb samuti kõik peale virsikute kokku segada. Ainus, millele tähelepanu pöörata - küpsetuspulbrile ei ole ilus sidrunimahla selga kallata :P . Seejärel virsikud, seljad ülespoole koogipõhjale ning sinna peale kallata pealissegu. Veel ca 40 minutit ahjus, sedakorda natuke jahedamas temperatuuris.
Ja ongi kook valmis. Hea on lasta enne nautimist jahtuda peaaegu täielikult. Loomulikult on selle lõhnaga köögis viimane soovitus küllalt raskesti teostatav. Aga siis sööge pealegi kuumalt, kui kiusatusele kohe kuidagi vastu ei suuda panna.

Head isu ja kauneid jõule.

Zucchini, hot passion

Suvi on möödunud kiirelt kahel rattal maanteel. Seega pole nagu õieti kööki asja olnudki. Tegelikult olen vahel ka kööki jõudnud, kuid siis on see kujunenud selliseks ekspresskokanduseks. Näiteks on olnud üheks suviseks lemmikuks omlett. Selline kena toit, mis aitab kaasa külmkapi tühjendamisele. Võiks ju arvata, et omlett ongi peksasaanud muna, mis lihtsalt kuumaks aetud. Aga ei. Kui ei usu, korraldage nii, et peaksin teile hommikueinet pakkuma. Ja olen kindel, et jääte mind uskuma. Kuigi jah, hommikusöögid Turu tänaval on vaid valitutele :)
Aga nüüd vaikselt sügis lähenemas ja loodan natuke sagedamini ka kööki sattuda. Näiteks eile sattusin. Kui mult poolnaljaga paluti sooja vastuvõttu kerge einega, siis mina juba nalja ei mõista. Eine tuligi. Kuna a) pole ammu kööki tõsisemalt sattunud ning b) zucchini on minu jaoks täielik võõrsõna, siis polnud päris kindel, mis sellest välja tuleb. Ning olin vaimus valmis alternatiivina kiirkorras tegema singivõileibu.
Miks tekkis üldse teemasse zucchini? Aga selle pärast, et mu kallid vanemad olid juhtunud neid suvel kasvatama ning viimati neid külastades ühe suure(pärase) indiviidi ka mulle kaasa surusid. Ootas siis teine mul köögis nukral ilmel mõned päevad, ning kui eelnimetatud võrratu sooviavaldus laekus, otsustasin katsetada. Kahjuks (loe: õnneks) ei suutnud ma leida ühtegi retsepti, mis oleks kokale minus pakkunud inspiratsiooni. Seetõttu otsustasin ise eksperimenteerida. Kuivõrd, nagu mainisin, puudus igasugune varasem kokanduslik kokkupuude nimetatud taimeosisega, siis olid hirm ja ootus ühtviisi suured.
Aga mis siis juhtus, küsite. Vaatasin üle oma kappide sisu (mis ootuspäraselt aastaajast johtuvalt suhteliselt hõre) ning soetasin juurde puuduvaid detaile. Täpsemalt vaid hakkliha ning sibulat. Ning asusin mürgeldama. Kuna oli olnud pikk ja väsitav tööpäev, siis tegelikult ei olnud just suurim ind aega köögis kulutada. Kuid teadupärast on igas naljaski terake nalja, ning nii ma panni järele haarasingi. Järgnevalt toimunust:
Zucchinist lõikasin poole tolli paksused rõngad, millele riputasin peale soola, et saada liigne vesi välja. Seejärel rõngad majapidamispaberile kuivama ning ise poodi eelnimetet puuduvaid osiseid soetama. Kusjuures on huvitav nimetada mingeid toiduosiseid "puuduvateks" kui sul puudub isegi täpne plaan, et mida teha plaanid.
Seejärel juusturöstsaia koorikud ära lõigata ning kuumas oliiviõlis krõbedaks. Zucchini muna-pipra segust läbi ning siis jahu-riivsaiaga üle puuderdada ja samuti kuuma oliiviõlisse friteeruma. Kuna see protsess pisut aega nõuab, siis vahepeal aega piisavalt, et täidisega tegelda. Täidis: sibul õlis klaasjaks, seejärel hakkliha sekka. Hakkliha ei tohi ka kunagi pruuniks lasta vaid tuleb tegevus lõpetada siis, kui veel pisut roosat hulgas - jääb oluliselt õhulisem ja õrnem. Seejärel segusse ohtralt jalope~not ning piisavalt oranži paprika kuubikuid.
Oma uue ahjuga ei ole ma kahjuks veel päris sina peal, mistõttu polnud ka seetõttu päris kindel roa õnnestumises. Ilmselt pean veel kord otsima üles ahju kasutusjuhendi, või mis lihtsam veelgi - lihtsalt piisavalt palju katsetama, leidmaks sobivaid režiime.
Ahi umbes 200 kraadini aetud, panin pannile esmalt krõbedad röstsaiaviilud, sinna peale zucchinirõngad, mille täitsin omakorda täidisega. Kõige peale mõned paprikalõigud, tomativiil, maitseaineid ning mozzarellatükk. Ning asi sai valmis täpselt mõni hetk peale plaanitud hetke.
Kuna tavaliselt toidu valmistamise ajal ma toitu ei maitse, siis nii ka seekord. Seega olin ikka veel vaimus valmis tegema kiires korras mõned singileivad, kuna mu hirmu eelduseks oli asjaolu, et isegi ketshup ei oleks mu nägemuse kohaselt olnud suuteline katastroofi heastama. Õnneks esimeste suutäite järel oli selge, et taas kord oli mu hirm osutunud alusetuks. Või oli see siis punane vein ja võrratu seltskond, mis päästsid selle söögikorra...

Gorebelli köögis taas

Heh, tore on seal köögis askeldada. Eriti lahe on high-tech pliidiplaat, mille juhtimine on küll äärmiselt loogiline, kuid loogika vajab natuke harjumist.
Aga sedakorda plaanides söögitegemist jõudsime Goretexiga sellisele arusaamale, et lähme lihtsama vastupanu teed. Tulemuseks oli minu poolt paella ja katalaani kreem. Ei midagi erilist, aga siiski sobilik koos punase veiniga. Ning keegi ketshupit ei vajanud. Või vähemalt avalikult ei kasutanud.
Aga Valukini tehtud eelroad olid superbsed. Kuna mina jäin munavõttepühade-eelse kaubandusliku hulluse ohvrina plaanitust hiljemaks, siis päris täpselt ma teada ei saanudki, et millest need koosnesid. Ja kui nad valmis olid, siis hea toidu ning mõõduka veini tõttu ei hakanud algosakesteks ka lahutama. Igatahes täidetud shampinjonid olid võrratud. Nagu ka tagurpidine zucchini.
Ning nagu iga söögikorra muudab ainulaadseks seltskond, siis sedakorda olid sööki oma juuresviibimisega maitsestamas GoRebell (kelle järeltulija rõõmustas vallalisi külalisi oma vahelduva nutuga), Valukin, Kaia-Kaire, Hedvi, Merlin, Andre ja Alfons (kelle kohta minult üritati usinalt mõni kiidusõna välja meelitada, kuid mis sa teed ära - kui on vaba päev, siis on vaba päev).

Anta-Kristi soolaleib tüümianikanaga

Tore, kui sõbrad kolivad uude kohta. Eriti armas, kui uues kohas ka väga mugav köök juhtub olema.
Sai siis käidud mõni hetk tagasi AKAM uut kodu kaemas ja nende köögis pisut hullamas. Nagu tavaliselt ikke sellisel juhul, kippus asi hilja peale jääma. Aga eks nälg olegi ju kõige parem kokk (vast ehk minu järel :P)
Kuna Annemari on Kristilegi peale surunud mõningased allergoloogilised restriktsioonid, siis on sealmajas kokkamine paratamatult pisike väljakutse ka ses osas, et mida valmistada. Igatahes sai siis kombineeritud järgmised üllitised.
Põhisöögiks tüümianikana. Kuna ideetoorikus (millest küll peale väikest nikerdamist ei jäänud õieti miskit järele) oli kasutatud tervet kana, aga meie rihtisime fileedele, siis sai lõpptulemus pisut kuiv - lihtsalt ei osanud temperatuurinupuga õigesti ümber käia.
Asi iseenesest lihtne - jupp värsket tshillit, paari küüslauguküüne pressitis, hakitud tüümianilehed, sidrunimahl, sool ja ohtralt oliiviõli kokku segada, kanarinna-paatide põhjad pannil valgeks ja siis ahjupannile laotada, umbes pool maitseõlist kanadele alla ja peale ning tunnikeseks imenduma. Imendumise jooksul saab kenasti katalaani kreemi valmistada ning kartuleid eelhäälestada.
Seejärel kana ahju (200 kraadi, mul oligi liiga vähe) ning umbes veerandtunni pärast kartulid maitseõliga kokku ja kanale seltsiks. Kui kartul valmis, siis kana kah. Ja muidugi valmimise ajal tasub kana väheke ka niisutada kasvõi sellesama õliga (mine tea, äkki võiks isegi kanad praadimiskotti ajada).
Katalaani kreemi jaoks on muidugi vaja karamellisaatorit. Originaalis kasutati selleks spetsiaalset kuumutet rauda. Tänapäeval on lihtsam - gaasipõleti toimib suurepäraselt. Aga kuna sellist asja minu kogus varem polnud, siis sai sammud Handymani poodi seatud, et ehk seal on sellist riista. Päris minu soovidele vastavat ei olnud, mistõttu ostsin lõpuks Ülemiste keskuses leiduvast kallite köögividinate poest päris seks otstarbeks mõeldud riista. Ja kusjuures tõesti toimib kenasti.
Kreem ise lihtne - kuus munakollast, poolteistsada grammi suhkrut vahule. Siis kolmveerand liitrit rammusat piima tulele, sisse kaneelikepike, sidruni- ja apelsinikoore tükike kuni keema hakkab. Seejärel munasuhkur sekka ja ühtlaseks seguks. Siis veel kolm supilusikatäit maisitärklist takkatraavi ning keeta kuni toredaks läheb. Valmis läbu madalatesse anumatesse (kõige sobivamad oleks sellised kilukarpi meenutavad savist kausikesed) jahtuma. Kui maha jahtunud, siis kiht pruuni suhkrut peale ja flambaatorist (töö käigus sai selline kena sõna välja töötatud) tuld. Ja et asi saaks nagu pärispäris, siis on ideaalne kui peale karamelli sulatamist seisaks veel paar tundi - siis hakkab karamelli alumine kiht vaikselt lahustuma ja imendub sobilikult kreemi sisse.
Ja kes siinkohal arvas, et see ju tavaline creme brulee, siis eksite - brülee sisse ei panda kaneelikepikest. Muidu jah samasugune.
Head isu. Seltskond oli sedakorda Anta-Kristi ja Piret-Mikk. Kaks väiksemat ilmakodanikku kes seltskonnas viibisid, ei osalenud oluliselt ei köögis, joogis ega mulinas :P

Barcelona by night

Sai siis Barcas käidud koolitumas. Kuna elasin suht kaugel linnast ning lennuväljale sealt ei oleks õnnestunud keset ööd kohe kuidagi jõuda, siis olime sunnitud sõpradega öösel linna peal jaurama.
Aga ilmselt ei ole siin mõtet pikalt seletada sellest, millised olid konverentsi- või muud üldkultuurilis-veterinaarsed elamused (lühiversioon: tore oli) vaid pigem ikka sellest, mida süüa sai.
Öine esimene, ja kulinaarses mõttes peamine, peatuspaik oli üks hästi kohalik restoran. Sinna sai mindud Mariona (sõber, kelle juures ööbisin), Eva (loomaarst, kes samuti Mariona juures elas) ning Mariona sõbraga (kelle nime kahjuks tõesti ei mäleta, kuid kes suutis matkida igasuguseid erinevaid keeli, alates araabiast ja lõpetades eestiga). Need tegelased figureerivad ka juuresolevatel piltidel.

Kulinaarseid elamusi oli mitmeid. Esimeseks ja väga positiivseks olid teod. Tigude tegemise kohta sain erinevaid soovitusi - üks, et ligi nädal aega näljutatakse ning siis soolvette mõneks ajaks; teine, et päev-paar elavad puhta soola peal. Ahjus küpsetatuna oli ikke väga hõrk kraam küll. Mine või suvel ise Saaremaale viinamäetigusid korjama, et katsetada.
Kohalik viis veini manustada oli samuti huvitav. Selleks oli spetsiaalne anum, mis ka pildil näha. Anuma nokast kallati vein sirgelt kurgu suunas minema misjärel anuma nokk eemaldati oma isiklikust nokast võimalikult kaugele. Tulemuseks olid hirmsuured lonksud ning tõsi - ka veini maitse oli teistsugune kui klaasist joomisel. Tulenes see siis suurematest suutäitest või peenikesest joast ja suuremast kokkupuutest õhuga. Mul kui algajal soovitati kasutada igaks juhuks rinnaesise kaitseks pudipõlle, mille funktsioon on iseenesest mõistetav. Õnneks seda vajadust ei tekkinud ning kogu mahlakas neste maandus siiski soovitud kohas minu 31 hamba vahel.
Oli veel mitmeid kohalikke sööke - küll vorste (millest üks oli väga lähedases suguluses meie klassikalise verivorstiga), küll krõbedaks friteeritud aedvilju ja palju muud. Üks huvitav ja väga kohalik toit oli porrulauk (miski eriskummaline sort, mida kasvas ainult sealkandis ning mis tegelikult oma kasinatest maitseomadustest johtuvalt ei olnud ülemaailmset populaarsust plaaninudki saavutada). Kuna see porro oli ise suht maitsetu, siis peamiseks osaks antud toidu juures oli kaste, mille kohta oli selgelt aru saada, et igal kohalikul vanaemal on oma retsept, mis on jäägitult ja eranditult parim. Nagu pildilt näha, vajas ka porro söömine sarnast tehnikat nagu veini manustamine.
Veini ja sööki silmini täis siis kõige lõppu üks Cafe con hielo (no seesama jah, mida ma ikka tikun jooma ja mille jaoks Eestis piisavalt külma jääd ei saa tavaliselt) ning Crema catalana. Viimasest tuleb ehk juttu mõnes järgmises blogis.
Seejärel läksime linna peale "lennukit ootama" - tegevus, mille tulemusel oleks tekkinud isegi soodne võimalus lennukist maha jääda. Õnneks, napilt küll, aga siiski, jõudsin kenasti lennukile. ¡Por arriba, por abajo, por el centro y por adentro! ¡Gracias amigos y hasta luego!