Suvi on möödunud kiirelt kahel rattal maanteel. Seega pole nagu õieti kööki asja olnudki. Tegelikult olen vahel ka kööki jõudnud, kuid siis on see kujunenud selliseks ekspresskokanduseks. Näiteks on olnud üheks suviseks lemmikuks omlett. Selline kena toit, mis aitab kaasa külmkapi tühjendamisele. Võiks ju arvata, et omlett ongi peksasaanud muna, mis lihtsalt kuumaks aetud. Aga ei. Kui ei usu, korraldage nii, et peaksin teile hommikueinet pakkuma. Ja olen kindel, et jääte mind uskuma. Kuigi jah, hommikusöögid Turu tänaval on vaid valitutele :)
Aga nüüd vaikselt sügis lähenemas ja loodan natuke sagedamini ka kööki sattuda. Näiteks eile sattusin. Kui mult poolnaljaga paluti sooja vastuvõttu kerge einega, siis mina juba nalja ei mõista. Eine tuligi. Kuna a) pole ammu kööki tõsisemalt sattunud ning b) zucchini on minu jaoks täielik võõrsõna, siis polnud päris kindel, mis sellest välja tuleb. Ning olin vaimus valmis alternatiivina kiirkorras tegema singivõileibu.
Miks tekkis üldse teemasse zucchini? Aga selle pärast, et mu kallid vanemad olid juhtunud neid suvel kasvatama ning viimati neid külastades ühe suure(pärase) indiviidi ka mulle kaasa surusid. Ootas siis teine mul köögis nukral ilmel mõned päevad, ning kui eelnimetatud võrratu sooviavaldus laekus, otsustasin katsetada. Kahjuks (loe: õnneks) ei suutnud ma leida ühtegi retsepti, mis oleks kokale minus pakkunud inspiratsiooni. Seetõttu otsustasin ise eksperimenteerida. Kuivõrd, nagu mainisin, puudus igasugune varasem kokanduslik kokkupuude nimetatud taimeosisega, siis olid hirm ja ootus ühtviisi suured.
Aga mis siis juhtus, küsite. Vaatasin üle oma kappide sisu (mis ootuspäraselt aastaajast johtuvalt suhteliselt hõre) ning soetasin juurde puuduvaid detaile. Täpsemalt vaid hakkliha ning sibulat. Ning asusin mürgeldama. Kuna oli olnud pikk ja väsitav tööpäev, siis tegelikult ei olnud just suurim ind aega köögis kulutada. Kuid teadupärast on igas naljaski terake nalja, ning nii ma panni järele haarasingi. Järgnevalt toimunust:
Zucchinist lõikasin poole tolli paksused rõngad, millele riputasin peale soola, et saada liigne vesi välja. Seejärel rõngad majapidamispaberile kuivama ning ise poodi eelnimetet puuduvaid osiseid soetama. Kusjuures on huvitav nimetada mingeid toiduosiseid "puuduvateks" kui sul puudub isegi täpne plaan, et mida teha plaanid.
Seejärel juusturöstsaia koorikud ära lõigata ning kuumas oliiviõlis krõbedaks. Zucchini muna-pipra segust läbi ning siis jahu-riivsaiaga üle puuderdada ja samuti kuuma oliiviõlisse friteeruma. Kuna see protsess pisut aega nõuab, siis vahepeal aega piisavalt, et täidisega tegelda. Täidis: sibul õlis klaasjaks, seejärel hakkliha sekka. Hakkliha ei tohi ka kunagi pruuniks lasta vaid tuleb tegevus lõpetada siis, kui veel pisut roosat hulgas - jääb oluliselt õhulisem ja õrnem. Seejärel segusse ohtralt jalope~not ning piisavalt oranži paprika kuubikuid.
Oma uue ahjuga ei ole ma kahjuks veel päris sina peal, mistõttu polnud ka seetõttu päris kindel roa õnnestumises. Ilmselt pean veel kord otsima üles ahju kasutusjuhendi, või mis lihtsam veelgi - lihtsalt piisavalt palju katsetama, leidmaks sobivaid režiime.
Ahi umbes 200 kraadini aetud, panin pannile esmalt krõbedad röstsaiaviilud, sinna peale zucchinirõngad, mille täitsin omakorda täidisega. Kõige peale mõned paprikalõigud, tomativiil, maitseaineid ning mozzarellatükk. Ning asi sai valmis täpselt mõni hetk peale plaanitud hetke.
Kuna tavaliselt toidu valmistamise ajal ma toitu ei maitse, siis nii ka seekord. Seega olin ikka veel vaimus valmis tegema kiires korras mõned singileivad, kuna mu hirmu eelduseks oli asjaolu, et isegi ketshup ei oleks mu nägemuse kohaselt olnud suuteline katastroofi heastama. Õnneks esimeste suutäite järel oli selge, et taas kord oli mu hirm osutunud alusetuks. Või oli see siis punane vein ja võrratu seltskond, mis päästsid selle söögikorra...
No comments:
Post a Comment