Arvate, et olen üle aasta nälginud?! Aga ei, lihtsalt olen nii palju söönud, et pole jaksanud kirjutada teile, et mida ma siis söön. Kuid kevadel sai end taas käsile võetud ja millegi muuga tegelema hakatud peale ratta mahamüümist. Nimelt tänu Anta innustamisele sai taas eneselämmatamisega tegelema hakatud. Praeguseks hetkeks 5.13 - oleks ajud oleks kahjustus. Õnneks seda muret pole.
Kuid mida teha kui Saadjärves üle 22,8 m sügavust kohta üles ei leia? Loomulikult tuleb osta harpuunpüss ning hakata neid tulistama, kellel külas saab käidud. Kusjuures pean piinlikkusega tunnistama, et Saadjärves kalu lastes ei teadnud veel, et seal peab eriluba olema. Õnneks ei saanud seda teada rahakoti kaudu vaid sel valutumal meetodil, mispeale kolisin teistesse järvedesse üle ning Saadus käin vaid sügavusi vallutamas.
Aga selline kalapüügimeetod teeb ikka tuju heaks küll - olen mina varem küll õnge leotanud, küll lanti loopinud, kud juba mõne esimese korraga sain kokku rohkem kala kui ilmselt varem kogu elu jooksul. Ja milline valik - täna tahaks ahvenat.... aga palun; täna võtaks haugi... pole probleemi jnejne.
Nüüd kallis lugeja juba arvab, et olen blogi suunitlust muutnud ja teinud sellest miski kalapüügiloo. Aga võta näpust - ikka köögihai (kusjuures need, kes on arvanud, et blogi nimi "koogihai" tuleb sõnast "kook" on eksinud rängalt. Ikka nimi selline vaid põhjusel, et internet täpitähti ei tunnista.
Aga nüüd siis paar sõna asjast kah:
1) Ahven - suitsutatult ilmselt parim. Kahjuks ei luba meie korteriühistu eeskirjad isegi konditsioneeri seina külge kruvida ning ei hakka katsetama, mida nad arvaks suitsuahjust prantuse rõdul. Seega tuleb ahven hoopis fileerida, maitsestada, paneerida, süüa. Ja maitsestamisjuhendeid ma siinkohal ei hakka andma - maitse asi, ju nõu. Aga võin vihje korras öelda, et olin sunnit ostma suure purgi Santa Maria kalamaitseainet (aga loomulikult pole see ainus mida kalale lisada)
2) Haug - pea, saba, uimed otsast; maitseained, sool, sidrunimahl/-lõigud, hapukoor sisse, fooliumisse ning ahju (~200 C, pool tundi, sõltub pisut kala suurusest). Kui haugi on prii pärast käes, siis pole vaja mingid riisi, kartulit või muud lisandit raiskamagi. Õlut muidugi natuke võib ikka kulutada söögi kõrvale.
3) Linask (seda ma nüüd ostsin küll turuväravast ühelt vene aktsendiga mehelt, mitte ei toonud ise, sest me kõik ju teame, et linaskit ei tohi enne 20. juulit tulistada :) - vot see on Kala. Kohe väääga suure "K"-ga. Fileeri ja paneeri - võrratu. Igaks juhuks on otstarbekas kinnitada söömise ajal keele ots haaknõelaga põse külge, et kogemata keel alla ei läheks. Raudselt parim kala, mida seni olen söönud. Eile tegin aga hoopis ahjus ja fooliumis. Ilmselt peab ta pisut pikemat aega veetma ahjus kui havi, aga 30-40 min vahemikku peaks seegi aeg jääma. Ning et ootamise aeg hirmsat nälga peale ei ajaks, võib ju ooteks praadida paar ahvenafileed, kes kogemata kah järvest kaasa tulid. Nii lihtsalt kokkamise aegse veini kaaslaseks.
Ilmselt tähelepanelik lugeja märkas, et haugi pea ja muud varuosad jäid veel ripakile. Õige. Nendest aga saab suurepärase puljongi, mis sügavkülmas ootab raskemaid aegu (teadjamad teavad minu jahedat diplomaatilist suhet suppidesse), mil majanduskriisi tingimustes või jääkaane tekkimisel järvedele pole võimalik tahkemat tükki saada. Ka on mõned mõtted, milleks võiks sobida selline kena haugipuljong, kuid sellest ehk edaspidi.
Harrastuskalastaja ei tohi müüa oma püütud kala. Aga kuskil pole kirjas, et harrastuskalastaja sõbrad ei tohi olla sunnitud ka aeg-ajalt kala tegema :P
Ahjaa, lisandid. Nagu juba väiksena olen deklareerinud, ei ole mõtet vorstivõileva juurde leiba raisata. Nii ka kalaga - kui teda ikka jätkub (no ja näiteks eile lõunapausi ajal pooleteistkümne tunniga püütud kolmest ja poolest kilost peaks ju ikka natuke jätkuma kah) - pole vaja hakata laristama nende lisanditega. No mõelge ise - suvise grillimise ajal ei hakka ju herkuloputru sööma: ikka üks korralik ribi ja väike õlu kõrvale. Aga kui keegi tahab hirmsasti snoobitseda, siis näiteks eile leiutasin väga toreda riisilisandi. Ja sain värskendava õppetunni omaenda väitele - ära kunagi anna nime söögile enne, kui see valmis on. Nimelt plaanisin teha "pronkslehe-õuna-paprika riisi", aga tegemise ajal plaan pisut muutus (eiei, sugui mitte valge veini tõttu, vaid lihtsalt juhuslikult leidsin laual kuivamas vajaliku koostisosa) ning lisandi nimeks sai hoopis "pronkslehe-õuna-piparmündi riis". Koostisosad võite ise ära arvata :P . Ja samuti võite ise katselisel teel teada saada, millistes vahekordades koostisosasid panna tuleb. Igatahes võin kinnitada, et hea sai. Väga hea.
Allveekalastusel on veel mitmeid häid omadusi: *ravib unehäireid (kui neid peaks olema - minul neid pole, kuid peale paaritunnist küttimist olen ennastki leidnud rammestunult tugitoolis tukkumas); * suurendab söögiisu (ehk teisisõnu muudab toite maitsvamaks - kuigi olen kõiki eelnimetet toite kindluse mõttes maitsnud ka järgmisel hommikul, veendumaks, et suurenenud söögiisu pole ainus ega peamine maitsvuse põhjus).
Ning ka halbu külgi: * kaal kipub kaduma ning on oht, et peate hakkama väiksemaid riideid soetama :P Nii on mulgi paar uut püksirihma seni kasutamata auku leidnud endale rakenduse; * eks aegajalt mõningasi investeeringuid on kah vaja kui näiteks noole põhjamudasse kaduma lased või peale linaski silitamist (kuna teda ju praegu püüda ei tohi) nuga libeda kinda tõttu sinnasamma põhjataimestikku kaduma läheb ;)
1 comment:
Eks lõhkeaine ja võrguga saaks rohkem kala.
Post a Comment