Äraspidine rabarbrikook

Taas olnud tükk tühja maad. Mitte, et ma midagi küpsetanud poleks, aga lihtsalt arvutisse ei ole viitsinud sisse toksida. Ja tegelikult on see kevadine periood olnud köögiski üsna vaikne. Eriti nüüd, kus juba ilm kannatab maanteele kolida :P
Aga sai siis käidud maal ja loomulikult sealt päris tühjade kätega tagasi ei õnnestu tulla. Eriti siis, kui sealsed olid kokku lugenud, et mitu erinevat söödavat ja söödamatut taime neil territooriumil leidub (no eks hobisid ole igasuguseid meil kõigil ja ega siis teised peagi kõigist neist alati aru saama).
Nagu tähelepanelik lugeja juba sissejuhatuse ja pealkirja kombinatsioonist aru on saanud, sain kaasa sealt rabarbreid. Kusjuures keegi lubas neist koogi valmis sepistada, aga paratamatult kui minu papüüruskuivas korteris rabarber ikka laual lebab päevakese, siis hakkab kolinal ää' närtsima. Ja nagu natuke oletasingi, olin see ikkagi ilmselt mina, kes selle koogi kallale peab asuma. Kuna kuugel on minu sõber, siis sümbioosiks sain kokku järgmise üllitise:
100 g võid
200 g fariinsuhkrut
ebamäärane kogus mandlilaaste
piisav kogus rabarbritükke
100 g jahu
1 dl suhkrut
2 muna
1 tl vanillisuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit

Vorm võiseks, osa fariinist põhjale raputada, rabarber peale, ülejänud fariin takkapihta. Suhkur võiga vahule, siis munad sekka ja viimaseks kokkusegatud kuivained takkapihta. (Ja taaskord tänan ma Boschi disainereid). Tainas koogivormi rabarbritükkidele peale ja 175 kraadisesse ahju. Enne koogi vormist väljavõtmist tuleb teisel ilmselt ka tsipa jahtuda lasta. Aga seda ma paraku veel ei tea, sest kook hetkel veel küpsemas ja mina siin blogistamas ja väikest veiniklaasi tühjendamas. Aga lõhn juba lubab...