Gorebelli köögis taas

Heh, tore on seal köögis askeldada. Eriti lahe on high-tech pliidiplaat, mille juhtimine on küll äärmiselt loogiline, kuid loogika vajab natuke harjumist.
Aga sedakorda plaanides söögitegemist jõudsime Goretexiga sellisele arusaamale, et lähme lihtsama vastupanu teed. Tulemuseks oli minu poolt paella ja katalaani kreem. Ei midagi erilist, aga siiski sobilik koos punase veiniga. Ning keegi ketshupit ei vajanud. Või vähemalt avalikult ei kasutanud.
Aga Valukini tehtud eelroad olid superbsed. Kuna mina jäin munavõttepühade-eelse kaubandusliku hulluse ohvrina plaanitust hiljemaks, siis päris täpselt ma teada ei saanudki, et millest need koosnesid. Ja kui nad valmis olid, siis hea toidu ning mõõduka veini tõttu ei hakanud algosakesteks ka lahutama. Igatahes täidetud shampinjonid olid võrratud. Nagu ka tagurpidine zucchini.
Ning nagu iga söögikorra muudab ainulaadseks seltskond, siis sedakorda olid sööki oma juuresviibimisega maitsestamas GoRebell (kelle järeltulija rõõmustas vallalisi külalisi oma vahelduva nutuga), Valukin, Kaia-Kaire, Hedvi, Merlin, Andre ja Alfons (kelle kohta minult üritati usinalt mõni kiidusõna välja meelitada, kuid mis sa teed ära - kui on vaba päev, siis on vaba päev).

Anta-Kristi soolaleib tüümianikanaga

Tore, kui sõbrad kolivad uude kohta. Eriti armas, kui uues kohas ka väga mugav köök juhtub olema.
Sai siis käidud mõni hetk tagasi AKAM uut kodu kaemas ja nende köögis pisut hullamas. Nagu tavaliselt ikke sellisel juhul, kippus asi hilja peale jääma. Aga eks nälg olegi ju kõige parem kokk (vast ehk minu järel :P)
Kuna Annemari on Kristilegi peale surunud mõningased allergoloogilised restriktsioonid, siis on sealmajas kokkamine paratamatult pisike väljakutse ka ses osas, et mida valmistada. Igatahes sai siis kombineeritud järgmised üllitised.
Põhisöögiks tüümianikana. Kuna ideetoorikus (millest küll peale väikest nikerdamist ei jäänud õieti miskit järele) oli kasutatud tervet kana, aga meie rihtisime fileedele, siis sai lõpptulemus pisut kuiv - lihtsalt ei osanud temperatuurinupuga õigesti ümber käia.
Asi iseenesest lihtne - jupp värsket tshillit, paari küüslauguküüne pressitis, hakitud tüümianilehed, sidrunimahl, sool ja ohtralt oliiviõli kokku segada, kanarinna-paatide põhjad pannil valgeks ja siis ahjupannile laotada, umbes pool maitseõlist kanadele alla ja peale ning tunnikeseks imenduma. Imendumise jooksul saab kenasti katalaani kreemi valmistada ning kartuleid eelhäälestada.
Seejärel kana ahju (200 kraadi, mul oligi liiga vähe) ning umbes veerandtunni pärast kartulid maitseõliga kokku ja kanale seltsiks. Kui kartul valmis, siis kana kah. Ja muidugi valmimise ajal tasub kana väheke ka niisutada kasvõi sellesama õliga (mine tea, äkki võiks isegi kanad praadimiskotti ajada).
Katalaani kreemi jaoks on muidugi vaja karamellisaatorit. Originaalis kasutati selleks spetsiaalset kuumutet rauda. Tänapäeval on lihtsam - gaasipõleti toimib suurepäraselt. Aga kuna sellist asja minu kogus varem polnud, siis sai sammud Handymani poodi seatud, et ehk seal on sellist riista. Päris minu soovidele vastavat ei olnud, mistõttu ostsin lõpuks Ülemiste keskuses leiduvast kallite köögividinate poest päris seks otstarbeks mõeldud riista. Ja kusjuures tõesti toimib kenasti.
Kreem ise lihtne - kuus munakollast, poolteistsada grammi suhkrut vahule. Siis kolmveerand liitrit rammusat piima tulele, sisse kaneelikepike, sidruni- ja apelsinikoore tükike kuni keema hakkab. Seejärel munasuhkur sekka ja ühtlaseks seguks. Siis veel kolm supilusikatäit maisitärklist takkatraavi ning keeta kuni toredaks läheb. Valmis läbu madalatesse anumatesse (kõige sobivamad oleks sellised kilukarpi meenutavad savist kausikesed) jahtuma. Kui maha jahtunud, siis kiht pruuni suhkrut peale ja flambaatorist (töö käigus sai selline kena sõna välja töötatud) tuld. Ja et asi saaks nagu pärispäris, siis on ideaalne kui peale karamelli sulatamist seisaks veel paar tundi - siis hakkab karamelli alumine kiht vaikselt lahustuma ja imendub sobilikult kreemi sisse.
Ja kes siinkohal arvas, et see ju tavaline creme brulee, siis eksite - brülee sisse ei panda kaneelikepikest. Muidu jah samasugune.
Head isu. Seltskond oli sedakorda Anta-Kristi ja Piret-Mikk. Kaks väiksemat ilmakodanikku kes seltskonnas viibisid, ei osalenud oluliselt ei köögis, joogis ega mulinas :P